Parimate lõpetajate vastuvõtul pidas kõne kõrgkooli vilistlane

Parimate lõpetajate vastuvõtul pidas kõne kõrgkooli vilistlane

President Kersti Kaljulaid tunnustas koos haridus- ja teadusminister Mailis Repsiga presidendi kantselei roosiaias 21. augustil üldhariduskoolide, kutsekoolide ja kõrgkoolide parimaid lõpetajaid. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist olid vastuvõtule kutsutud Käroli Tori, Piret Konsin, Reelika Tsirp, Aleksei Haabmets, Liisa Ojakõiv ning Meelike Maks, kes pidas ka kõrgkoolide lõpetajate nimel kõne:

"Austatud proua riigipea ja proua haridusminister, armsad kõikide koolide vilistlased ja kõik siinolijad!

Ma tunnistan kohe alguses üles, et olen sellises olukorras esimest korda. Ei tule meelde, et ma nii suure rahvahulga ees kunagi seisnud oleks. Ja kuna see on mul esimene kord, siis ma mõtlesin, et ma teen seda, mida ma oskan hästi ja see on enda kogemuse jagamine. Kõik oleme siin ju kooli äsja lõpetanud ja ehk tuleb minu kogetu ka teile tuttav ette.

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mina pidin küll üllatusest peaaegu pikali kukkuma, kuuldes, et just mina siia üritusele kutse sain. Kui järgi mõtlesin, võisin selle saada seetõttu, et esindan neid lõpetajaid, kes pole päris keskkoolipingist tulnud, nii-öelda ebatüüpilisi õppijaid. Minu kursusel ainult sellised olidki, ehk meie kursusel oleks noor värske gümnaasiumi lõpetanu olnud hoopis ise ebatüüpiline. Ise ka vanema üliõpilasena saan öelda, et me  polnud  koolile väga mugavad tudengid, sest oma aeg oli meil tihedalt täis planeeritud, me esitasime palju küsimusi, kui nõudmised arusaamatuks jäid ja enamasti ei kartnud me oma arvamust ka välja öelda. Aga midagi pole parata, noori, värske põhi- või keskharidusega edasiõppijaid on loetud arv ja nõnda ongi koolid valmis rõõmuga ka eakamaid õppijaid vastu võtma. Mitmenda hariduse omandaja on aga ka valmis ehk rohkem vastutust võtma ja on koolile mõnes mõttes võrdväärsem partner. On ju tegelikult hea, et tänapäeval on üsna tavaliseks muutunud see, kui mitte enam nii väga noored inimesed lähevad uut haridust ja ametit omandama. Ja ehk räägib selline areng ka sellest, et meie elu on muutunud piisavalt heaks, et kogu olemasolev aeg ei kulu ainult esmavajaduste katmiseks, vaid saab ka ennast arendada.

Põhjus, miks ma siia püünele sattusin,  võis olla loomulikult see, et  ma lõpetasin tervishoiu kõrgkooli ja õe eriala, sest sel aastal on muide õdede ja ämmaemandate aasta ja hopsti tuligi Covid ja nagu naksti on tervishoiutöötajad  alalõpmata nähtaval, peaaegu üldse pole tarvis eraldi pingutada. Aga tervishoiu alade tudengid polnud kindlasti ainsad, keda see kevad mõjutas. Kevadine erandlik olukord puudutas kindlasti absoluutselt igaühte meist ja see koolilõpetamine oli ikka täiesti teistsugune. Niisuguses mahus distantsõpe oli kõigi osapoolte jaoks uus olukord ja sellist koolilõppu ei oodanud ma arvan mitte keegi meist. Siin oleme aga  ju kõik oma koolid ära lõpetanud ja sel puhul võime enda üle päris tõsiselt uhked olla, et väga imelikest oludest hoolimata kool tehtud sai ja seejuures veel päris hästi!

Võib-olla on üks põhjus, miks ma siin olen, hoopis see, et olen võimalikult palju kasutanud ära kooli poolt pakutud võimalusi oma elu huvitavaks teha. Võibolla on see meie kõigi siinviibijate ühine omadus?  Kool pakkus selliseid võimalusi pidevalt. Kuigi ehk kõrvalt on paistnud, et see lisavõimaluste ärakasutamine tuleb mängleva kergusega, siis tegelikult see nii ei ole. Ma olen kohutavalt kartnud. Kui läksin välismaale praktikale ja kolm kuud järjest igal hommikul tuli uuelt inimeselt võõras keeles küsida, kas sina oleksid nõus minu juhendaja täna olema. Kartsin juba õeks õppima minnes, et äkki ma ikkagi ei saa hakkama. Ei ole ju just lihtne eriala. Kartsin esimesi kanüüle ja kartsin eksameid, kontrolltöid, esinemisi ja lõpuks ka lõputöö kirjutamist. Aga just nende hirmude ületamine ja see, et sa said hakkama, annabki tunde, et sa oled päriselt elus. Ja see ongi kõike seda väärt. Nagu Vahur Kersna ütles, et ei saa jätta elamata. Vist on mingisugune väikene vedru ikkagi sees olemas. Tahaksingi öelda tänastele lõpetajatele seda, et vaata oma hirmule otsa ja tee ikkagi! Kahetsema jääd ju ikka seda, mida sa ei teinud. Lihtsalt ole elus! Ja usalda elu! Jah, mõni päev on selline, et ei jaksa päris sada protsenti elus olla, aga selleks pakuvad koolid praegu ka suurepäraseid tugiteenuseid ja terapeudi juures käimine ei tohiks  enam ammu olla häbiasi. Seoses koroonakriisiga on ehk veel selgemaks saanud, et vahel inimene lihtsalt vajab vaimse olukorraga toimetulekuks abi.

Tegelikult tahan lihtsalt öelda palju õnne meile kõigile. Hoian meile kõikidele pöialt, et siit edasi läheks ainult väga väga hästi! Nagu koeratüdruk Lotte ütles, sina pead lihtsalt uskuma neid asju!"