Rektori blogi

209. aastapäev

Hea kõrgkoolipere, kõik ülekande kuulajad-jälgijad!

Palju õnne Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 209. aastapäeval! Nii nagu juba aastal 2020 tavaks on saanud, siis mitmed traditsioonilised sündmused, kus varasemalt kohtusime teiega aulas, kõrgkooli punastes koridorides, helges ja valgusküllases aatriumis, õpperuumides, siis nüüd kohtume veebiekraanil.

Veebil on oma võlu – ajal ja ruumil pole tavapäraseid piire ning osalejaid mahub lõpmatult –, aga samal ajal ka “valu” – silmast silma kohtudes, eriti tunnustust ja tänu jagades sooviksime me tegelikult päriselt kohtuda. Tunda head meelt ja uhkust, kõrvuti istudes, kaasa elades, kui hea kolleeg saab märgatud, tubli õppur tunnustatud ja meie suurepärased koostööpartnerid praktikabaasidest esile tõstetud.

Seekord siis siiski teisiti, enamik kõrgkooli sünnipäeva külalisi jälgib meid teisel pool ekraani.

Head kuulajad!

Vaatamata sellele, et aasta 2020 jääb erilisena meelde tänu koroonaepideemiale, siis meie, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 209. aastapäeva tähistamisel saame rõõmustada, et kõrgkooli ajalukku läheb aasta 2020 seoses esimese tervisteaduse magistriõppekava lõpetajate lennuga, kus diplomi said aasta algul 50 magistrit ning esimesel rahvusvahelisel radiograafia magistriõppekaval, spetsialiseerumisega kiiritusravi suunal, alustanud magistrantidega. Rahvusvahelisel õppekaval on toimumas hetkelgi veel järelkonkurss vastuvõtuks Euroopa riikidest ning niisamuti jätkuvad vestlused seni kandideerinud inimestega.

Kui 2015. aastal kinnitati hetkel kehtiv kõrgkooli arengukava, milles kirjas, et aastaks 2020 on kõrgkoolil 2 magistriõppekava, siis ma ütleksin, et oli pühendunud unistajaid, sest unistus ta sel ajal kindlasti oli. Ma mäletan seniajani üsna selgelt reaktsioone, mis aegajalt tekkisid, kui 2016. aastal tööle asudes rääkisin erinevate inimestega väljastpoolt kõrgkooli. Üleliia positiivsust need paraku ei sütitanud, aga mina uskusin, meie inimesed uskusid ning kuigi rohkelt tööd ootab meid ees, siis märgiliseks ja ajalooliseks jääb aasta 2020 meie kooli jaoks alati.

Vot sulle, koroona – sina polegi superstaar, meie inimesed ja meie kõrgkool on!

Üks minu lemmikkirjanik Paulo Coelho tsitaat on: „Võimalus, et unistused täituvad, muudab elu huvitavaks.” Ja nii on, unistused ei realiseeru enamasti kohe või kergelt, see on suur töö ja ühine pingutus, kuid nad saavad teoks, kui seda tahta.

Kokku on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis aastal 2020 viis kutseõppekava, kuus rakenduskõrghariduse õppekava ja kaks magistritaseme õppekava, rohkelt täienduskoolituse võimalusi ning erinevaid teenuseid kogukonnale ja meie headele koostööpartneritele. Sellesse aastasse jääb loomulikult palju enam märksõnu ja tegevusi: institutsionaalse akrediteerimise positiivne tulem, uus protsess õppejõudude atesteerimisel, vabatahtlike tegevus, mitmed edukad projektid, sh praktikabaaside enesehindamise mudeli välja töötamine, Zoom, Moodle, TAHVEL, arengukava 2021-2025.

Oleme uute sihtide seadmise teekonnal ja uue arengukava kinnitamise lävel, palju mõtteid – uued eesmärgid aastani 2025 – on suuresti kirja saanud. Mitmeid teemasid ja sõnastusi nüüdseks juba enam kui aasta aega arutletud, vaieldud, ühisosa otsitud ja usun, et ka leitud. See protsess pole veel sugugi lõppenud, aga võime öelda juba täna, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli missioon on jätkuvalt luua parimad võimalused tervishoiuhariduseks ning me tahame arendada ja kasvatada ühiskonna terviseteadlikkust.
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oluline roll ja vastutus Eesti haridus- ja tervishoiumaastikul, aga ka palju laiemalt – rahvusvahelises konkurentsis ja koostöös. Meie kõrgkool on meie inimeste nägu ja tegu ning ma ei väsi sedagi kordamast ja meelde tuletamast.

Head kuulajad!

209. aastapäeva tähistame erilisel ajal. Tervishoiu valdkonda kõige vahetumalt puudutav kriis on toonud suurelt pildile tervishoiuspetsialistide rolli ja väärtuse, aga paraku ka nende puuduse, millele kindlasti tuleb senisest palju enam tähelepanu pöörata. Kriisist väljumise üheks edukuse mõõdupuuks saab lugeda selle, kui palju me sellest õpime ning järgmiseks väljakutseks paremini valmistume, sh tervishoiuspetsialistide koolitamist tänasest enam toetame ja ka väärtustame.
Väga paljud meie õppejõud, aga ka õppurid töötasid kevadel ja töötavad täna eesliinil – me võiksime nende üleskutseid kuulda võtta, nad vajavad tuge, aga nad vajavad iga inimese hoolimist antud olukorras. Et meil poleks ükskõik, sest ise viirusesse mitte uskuda, see on vabadus, aga minnes seltskonda, tulles kõrgkooli, siis lisandub vastutus. Seega, jälgime palun meie tervishoiu valdkonna spetsialistide üleskutseid, kõrgkoolis kehtestatud ohutusjuhendit – hoiame distantsi, jälgime hügieenireegleid ning kanname maski.

See kõlab paljude jaoks juba iseenesestmõistetavana, aga paraku väga paljude jaoks ka mitte!

Head kolleegid, head õppurid, koostööpartnerid, kõik vaatajad-kuulajad!

Tänane aktus annab hea võimaluse võtta aasta kokku, anda üle tänukirjad ja tunnustused. See on olnud tormiline aasta ja kui ma ütlesin need sõnad ka mõned aastad tagasi, siis seda ma ette kujutada ilmselt poleks osanud, mida toob endaga kaasa aasta 2020. Igaüks meie kõrgkoolis, iga liige – õppur, tugitöötaja, õppejõud, juht – väärib tunnustamist ja tänu. Need meeletud ajad, muudatused, uued programmid, töö-kodu-töö-pere tasakaal, enesejuhtimine, ajaplaneerimine – see on olnud igaühe teie väljakutse. Küll erineval moel igaühe jaoks, aga selge on see, et koroonaepideemia on puudutanud meid kõiki.

Tunnustuse pälvivad täna küll ainult osad teist, aga tean, et nende inimeste selja taga ja kõrval seisavad paljud. Kahju on, et väga paljud tunnustuse saajatest ei saa siin täna meiega koos olla, kuid teadke, et Teie tunnuskirjad jõuavad teieni ning loodetavasti juba järgmisel aastal saame taas üheskoos tähistada meie kõrgkooli juubelihõngulist 210. aastapäeva.

Ma soovin siinkohal tõesti kõikidele rõõmu kõrgkooli tähtpäevast, palju õnne tunnustuse ja tänukirja saajatele ning loomulikult pikka iga ning tegusaid uusi aastaid ja aastakümneid meie kõrgkoolile!
See pole aga veel kõik…

Mul on täna au ja suurepärane võimalus välja kuulutada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uus auliige, kelle on kinnitanud kõrgkooli nõukogu ühehäälselt oma 2000. aasta 28. oktoobri otsusega.
Värske auliige on andnud olulise panuse radiograafia magistriõppesse ja selle saamisloosse – tuginedes oma tegevuses pikaajalisele radioloogiatehnikute koolitamise rahvusvahelisele pädevusele ja kogemusele kiiritusravis. Ta on innustanud, motiveerinud ja arendanud magistriõpingute läbiviimisel kolleege ja üliõpilasi isikliku eeskujuga. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert kiiritusravi valdkonnas tegutsedes Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) ja Euroopa Kiiritusravi ja Onkoloogia Ühingus (ESTRO). Meie hindame kõrgelt ja meil on väga hea meel, et olles osa ka meie kõrgkooli liikmeskonnast, on ta suurendanud kõrgkooli rahvusvahelist tuntust, mainet ja nähtavust.

Palju õnne, värske Tartu Tervishoiu Kõrgkooli auliige Mary Anne Coffey!

Avaaktus 31. august

Hea kõrgkooli pere – õppurid, kolleegid, head koostööpartnerid ja kõik kuulajad!

Me alustame täna taas. Teisiti kui varem, ent samas — ikka nii nagu enne.

Teisiti, sest maailm meie ümber on muutunud. Õppimine ja õpetamine on saanud uusi vorme ning ka värve. Me oleme pidanud muutma oma harjumusi ja see pole olnud alati lihtne. Tehnoloogiast on saanud igapäevane tugi, teinekord paraku ka takistus, aga ennekõike vahend selleks, et jõuda sinna, kuhu tarvis.

Mis siis kui ma täna ei õpi, ei tee, ei muutu, siis kas vana ja harjumuspärane elu tuleb tagasi?

Ei, paraku mitte. Täna oleme olukorras, kus tagasiteed enam ei ole ja sellel pole ka mõistlikku põhjendust.

Samas on ju kõik ikka nii nagu ennegi: kõrgkooli õppehoone uksed on avatud, meie mission on sama, meie motivatsioon ja tahe pakkuda parimat tervishoiuharidust ning panustada ühiskonna terviseteadlikkuse kasvu on alles ning meie roll Eesti kutse- ja kõrgharidusmaastikul rohkem märgatud ja teadvustatud.
Nii võiks kokku võtta selle, mis oli. Siit saab alustada seda, kust me täna edasi liigume.

Uus õppeaasta 2020/21 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis stardib nüüd.
Oma teekonda alustavad 412 esmakursuslast, 939 juba vanemate kursuste kaaslast ning teid kõiki saadavad, suunavad ja toetavad 134 töötajat.

Mis on see sõnum, mida tahan, et kannaksite sel õppeaastal endaga kaasas?

Esiteks — hoolime iseendast ja nendest, kes on meie ümber. Hoiame vajalikku distantsi, haigena kooli ei tule ja tutvume kõrgkooli kodulehel kirjas oleva ohutusjuhendiga, mida uuendatakse pidevalt. Ma olen kuulnud inimesi enda ümber ütlemas, et mina seda viirust ei karda, aga uskuge – küsimus pole mitte selles, mida Sina ise kardad või ei karda, sest Sa ei ole üksi ja paraku ei püsi ka viirus ainult sinu „hõlmas“.

Teiseks — toetame kaasõppureid ja kolleege, kui uuel viisil õppimine, õpetamine ja töötamine vajab harjumist.

Kolmandaks, me ei tohi ära unustada, et me kõik juba oleme kogemuse võrra rikkamad ja tegelikult ka tugevamad. Võimatuna näivad asjad said kevadel võimalikuks ja usun, et see muutis meid kõiki.

Käesoleval õppeaastal võtab kõrgkool kasutusele uue õppeinfosüsteemi, millel nimeks Tahvel. See on uus väljakutse kõikidele. Siinkohal palun nii kolleegidelt kui õppuritelt mõistvat suhtumist: kui märkad, et miski on õppeinfosüsteemis teisiti kui peaks või kui vajad abi, võta kindlasti ühendust. Iga uus asi vajab harjumist ja sisse elamist, kuid teie tagasiside põhjal leiame kindlasti parimad võimalused ja lahendused.

Me alustame täna nii, et õppehoone uksed on avatud. Paljud loengud-seminarid toimuvad distantsilt, ent meil on väärtuslik võimalus korraldada kõrgkoolis kõike seda, mis tarvilik ja otstarbekas. Hinnake neid praktikume ja seminare, mis teid siin kõrgkoolis õppides ees ootamas on, kasutage iga võimalust uurida ja küsida. Samas, me kõik peame olema valmis ja teadlikud, et kui olukord riigis või meie koolis peaks muutuma, tuleb meilgi uutest otsustest lähtuda. Me peame olema valmis ja teadlikud, et see võib tulla päeva pealt. Me oleme seda juba korra teinud, ning olen enam kui kindel, et kui vaja, saame hakkama ka nüüd.

Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna haridus ja ametid kannavad juba oma loomult märksõna vastutus – see on teadmine, tunne ja taju, mida loodan, et kogu kõrgkooli pere ja meie partnerid oma tegemistes jagavad.

Kuigi aeg on eriline ja väljakutsed suured, pole siiski aeg pead norgu lasta. Positiivsed sõnad ja mõtted ning naeratus – need on abimehed nii isiklikult Sulle, aga ka kõikidele Sinu ümber. Muutke läbi iseenda maailm paremaks.

Head uut õppeaastat ja edukat kooliteed!

Lõpuaktus 28. august

Head lõpetajad, kallid kolleegid, külalised, kõik veebiülekande jälgijad!

Kõrgkoolis saab täna väärika punkti väga eriline õppeaasta 2019/2020. Kes oskas aimata, et see just nii läheb? Tõenäoliselt mitte keegi.

See oli meeldejääv kevad, nii heas kui halvas, ja isegi kui meid ootavad ees uued väljakutsed, siis nii ootamatu pole see ometigi. Me oleme saanud aega harjuda ja kohaneda. Me oleme saanud suvist päikest tunda ja loodetavasti kasvõi korraks võimaluse ennast välja lülitada.

Kevadel rääkisime eesliinist, meie tervishoiu valdkonnas töötavatest inimestest ja sellest, mida see endaga kaasa toob, kui see ei toimi — kui neid inimesi pole lihtsalt piisavalt.
Kas me olime selleks kriisiks tegelikult valmis?

Suveks me veidikeseks vaikisime, aga täna oleme jällegi olukorras, kus meil tuleb rääkida ja seda valjul häälel. See on äärmiselt oluline, et meil oleks piisavalt haritud, pädevaid, motiveeritud ja pühendunud spetsialiste.

Erialad, mille igaüks teist valis – need on kõik olulised ja ühiskonnas väärtustatud. Need on erialad, kus on igapäevane rõõm, mure, toetus, hoolimine inimestest – väikestest ja suurtest.
Tänased lõpetajad on valdavalt kutseõppe õppekavadelt: erakorralise meditsiini tehnikud, lapsehoidjad, tegevusjuhendajad, aga lisaks rakenduskõrghariduse õppekavadelt õed ja ämmaemandad.

Sellist viisi õppimist nagu oli teil, kallid lõpetajad, seda pole varem olnud. Õppimise ja igapäeva töö ühildamine, vabatahtlikuks olemine, paljudel selle kõrval pereelu korraldamine – see oli väljakutse ja see oli proovilepanek, aga te saite hakkama.
Tagasi sinna, kus me olime enne nn koroonakevadet, ei liigu me enam tõenäoliselt üheski valdkonnas ja nii on ka koolieluga. See on uus, muutunud maailm, mis nõuab valmidust tegutseda nii harjumuspärasel kui uuel viisil, ühildades vana ja leiutades uut, töötades välja sobivaid lahendusi ja kasutades ära kõiki võimalusi. Samal ajal meeles pidades, et ohutus ja hoolimine oma kaasteelistest ennekõike!

Milleks sellised katsumused head on? Sellele küsimusele ma vastust täna ei paku ega otsigi, aga ühte saan öelda küll, et see teeb meid tugevamaks. See annab teadmise ja kindluse, et tegelikkuses me saame hakkama. Tuleme toime ka siis, kui päriselt on keeruline. Kui meie argipäev pole rutiin, vaid iga päev uute uudiste ootamine, valmis tegudeks ja valmis appi tõttama.
Aitäh kõigile neile, kes olid vabatahtlikena ja oma tööga toetamas seda kevadist eriolukorda.

Aitäh head kolleegid! Ilma teieta poleks meil nii suurepäraseid õppureid ja vilistlasi. Teie töö toel, üheskoos, me anname võimaluse uutele ja uutele spetsialistidele, keda meie riigis nii hädasti vaja on.

Aitäh ütlen ma ka kõigile neile, kes toetasid tänaseid lõpetajaid, kas kodudes, sõpradena, kaasõppuritena, juhendajatena. Üksi saab, aga koos on kergem!

Kus iganes me oleme, mida teeme, siis teadmine, et me oleme vajalikud, meie tegudel on mõte ja meie elul eesmärk, siis usun, et see on vähemasti üks viis tundmaks, et me oleme õnnelikud ja rahul oma valikutega.

Kallid värsked Tartu Tervishoiu kõrgkooli vilistlased!

Kõrgkooli poolt – suur tänu, et tulite meiega kaasa ja et te viisite võidukalt lõpuni oma õpingud. Õppimise teekond ei saa kunagi otsa, aga see üks etapp teie elus saab täna väärika punkti diplomiga, mis tõendab teie edukat valikut.

Ma soovin, et te hoiaksite alles kõik selle, mis õpingute ajast on tarvis endaga kaasa võtta, teadmised, uued tutvused, kogemused ja oskused eriolukorras toimetulekust ja laseksite minna nendel mõtetel ja tunnetel, mis edasi ei vii.

Teie tee läheb edasi, kuid teadke, et meiegi ootame teid tagasi. Kõigile leidub midagi, kas siis rakenduskõrghariduse bakalaureuse tasemel, meie avatud kõrgkooli koolitustel või siis juba magistriõppes.

Palju õnne veelkord ja kohtumiseni!

Lõpuaktus 19. juuni

Hea kõrgkooli pere, kallid lõpetajad!

Erilisele ajale kohaselt on ka meie lõpetamise tseremoonia käesoleval aastal teistmoodi. Nii nagu oli ebatavaline tänaste lõpetajate teekond lõpudiplomini.

Kes oskas seda ette näha, et just see viimane pingutus kooliteel osutub nii eriliseks väljakutseks. Ma tean, see pole olnud lihtne. Ei teile, head lõpetajad, ega ka teile, head õppejõud ja kõik kolleegid. Tervishoiu valdkonda puudutas COVID-19 pandeemia eriti lähedalt ja kahjuks ei saa ma täna veel öelda, et viirus on võidukalt seljatatud. Kes teab, kas seda kunagi saamegi? Uus reaalsus tundub olevat uus normaalsus. Samas – ehk polegi see viiruse seljatamine enam kõige tähtsam. Palju olulisem on küsida nii igaühel meil isiklikult, lähedaste ringis, kõrgkooli liikmeskonnas, kogu riigis, et mida me õppisime ja kuidas uued teadmised ja oskused ära kasutame.

Kohe kevade esimesest poolest jäi tunne justkui tervest maailmast, aga eriti meie väikesest Eestist, on puudu terve rida olulisi abikäsi ning tervishoiutöötajate read paistsid seejuures eriti hõredad. Meie kõrgkoolile saabus abipalveid mitmelt rindelt – otsiti nii vabatahtlike kui täiendavaid töötajaid tervishoiuasutuste ridadesse.

Me oleme üldiselt harjunud tõttama appi, kui vaja, kuid selles tormis tuli meilgi leida tasakaal ja usun, et saime sellega hakkama. Niisamuti õppetöö korralduses kiirelt ümber orienteerumisega, loovalt erinevate ülesannete lahendamisega ja uute oskuste omandamisega digivahendite kasutamisel. Tehnoloogilisel võimekusel ja võimalustel oli selles kriisis oluline roll ning loodan, et ka selles vallas on edasised arengud hoogu juurde saamas. Ma usun, et oleme kindlasti kõrgkoolina ja ka inimestena paremini valmis, kui tarvidus taoliseks eriolukorraks edaspidigi peaks olema. Ka meie õppurid on saanud kogeda midagi, milleks sellisel kujul päriselt valmistuda teisiti, kui kõike praktiliselt läbi tehes, polekski võimalik.

Samas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas me ei tohi kaotada tasakaalu. Inimene, väike või suur, on kõige selle keskmes. Tegelikkuses me igaüks vajame teadmist, et kui meie lapsed on hoius või lasteaias, meie lähedased või meie ise ühel hetkel vajame ravi, hooldust, nõu, siis me saame parima teenuse ja seejuures saame usaldada pädevaid spetsialiste.

Head lõpetajad!

Ebatavaline aeg ootab ja nõuab erilisi inimesi. Kogemused, mida olete saanud teie sel kevadel – need on erilised. Samas usun, et postiivses mõttes on see toetanud teie valmisolekut keerulistes olukordades toime tulla ja oskust muutustega kaasa minnes loovalt lahendusi leida. Te olete lõpetamas üht olulist etappi oma hariduse teekonnal ja ma loodan, et seda erialal, mis teile südamelähedane ja motiveeriv. Südamelähedane, sest tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas ei saa teisiti kui hoolides ja nii valdkonnast kui inimestest vaimustudes. Valitud eriala on loodetavasti teile motiveeriv, sest see ei ole lõpp: elukestev õpe on argipäev. Usun, et kui sammute edaspidi oma karjääri teekonnal, siis läbitud kuud ja aastad teadmiste ja kogemuste omandamist Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis toetavad teid. Niisamuti teadmine, et olete alati oodatud meie juurde tagasi. Tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna inimestel peab süda olema õige koha peal ning hoolivust ja empaatiat pole tänases maailmas kindlasti üleliia.
Aitäh kõigile neile, kes tegutsesid vabatahtlikena ja kes tegid sel väljakutsete rohkel perioodil oluliselt rohkem kui neilt nõutud. Siirad tänusõnad kogu kooliperele, et olete olnud mõistvad, nutikad, avatud ja lahendustele orienteeritud. Koos oleme tugevamad ja edukamad!

Kallid peatsed Tartu Tervishoiu kõrgkooli vilistlased!

Täna on teie päev. Tundke rõõmu saavutatust ja meie rõõmustame koos teiega. Nüüdsest on teil endil kanda vastutus oma ala spetsialistina, aga seejuures ka mänguruum ära kasutada kõik võimalused edasiseks arenguks ja näidata eeskuju – head teed teile ja edu uutes väljakutsetes!
Ilusat ja rahulikku suve kõikidele!


24. aprill

Oleme toimetanud eriolukorra tingimustes nüüd juba enam kui kuu. Olukorras, kus loetud päevadega kogu meie igapäevane rutiin ja harjumused nii töö- kui isikliku elu korralduses otsekui peapeale keerati – on meie inimesed hästi hakkama saanud. On olnud õppimist, õppimist ja veelkord õppimist ning loomulikult on see väljakutse, kuid me saame hakkama. Õppetöö toimub kõrgkoolis distantsilt, kus meile e-lahendustena on abiks nö hea vana-tuttav Moodle ja uus nutikas abimees Zoom. Just, see viimane on keskkond, mille nimetus täna enamiku koosolekute, videoloengute ja veebikohtumiste kutsete linkides seisab. Oleme õppinud ja õpime iga päev ja elame teadmises, et ootamatusteks saab valmistuda, aga see ei tähenda, et nad ei tuleks siiski ootamatult. Natuke nagu esimese lumega igal sügisel.
Esimesed nädalad möödusid koolile kõnede ja kirjade tulvas, kus uuriti, et milline oleks nii meie õppurite, aga ka personali võimekus ja võimalused tulla appi vabatahtlikuna või siis isegi tervishoiutöötajana tööle. Samal ajal katkes ning katkestati juba planeeritud õppurite praktika, mis on oluline osa väljaõppest selleks, et saavutada just sellel konkreetsel erialal nõutud õpiväljundid.

Eriolukorra algul keerles meie inimeste peades väga erinevaid küsimusi. Mida ikkagi teha, kas suunata kõik õppurid ja õppejõud appi vabatahtlikena, sest abi tõesti tundus, et oli vaja. Sel hetkel oli pöördujaid ning küsijaid kindlasti rohkem kui oli meie võimekus. Või hoida fookus ikkagi õppetööl, kõrgkooli kui haridusasutuse tegutsemise aluspõhimõtetel ja vastutusel?
Me otsustasime, et liigume päev korraga. Me oleme ennekõike haridusasutus ja meie vastutada on kõik meie õppurid. Me ei saa saata inimesi täitma ülesandeid, mis ei vasta väljaõppele.
Me püüdlesime tasakaalu ja mõistlikkuse poole ning meie õppurid on täna tegutsemas Saaremast Tabivereni ning õppejõud neid toetamas, aga niisamuti oleme välja pakkunud koolitusi ja hea nõu meie kooli koduleheküljel laiemale huvilisteringile. Näiteks on meie veebikeskkonnas toimuvad perekoolid osutunud populaarsemaks kui algselt arvatagi oskasime.
Kuidas läheb täna?

Kirjadevoog on ehk vähenenud meie koolivälistelt partneritelt ja tundub, et ka praktikakorraldust ootab ees normaliseerumine, kuid paratamatult see tunne, et ootused on suuremad kui meie võimekus – see jääb. Tegevused ja ametid tervishoiu ja sotsiaalhoolekande sektoris, kus töökäte puudus on teravalt üleval praegu ja on olnud ka enne eriolukorda, on saanud pigem võimenduse ning head lahendust silmapiiril ei paista. Meie inimesed kõrgkoolis, me kõik püüame anda endast parima, et olla toeks, leida üheskoos toimivaid lahendusi ja et edastada infot meie inimeste kaasamise võimalustest.

Me ei saa aga teha allahindlusi meie õppurite õppetöö kvaliteedis, ka eriolukorras mitte. Me kõik soovime, et ükskord kui meie tänased õppurid lõpetavad ja saavad diplomid, siis me saame olla kindlad ja uhked, et nad on oma erialal pädevad, õpiväljundid on saavutatud ja me saame neid usaldada uute spetsialistide ja kolleegidena.

Tervishoiu valdkonnas on tõesti juba aastaid räägitud sellest, et meil ei ole piisavalt spetsialiste, eriti õdesid, aga ka koolitatud hooldustöötajaid. Seega ma loodan, et kriisi tipu möödudes istutakse taas laua taha läbirääkimisteks, aga mis veelgi olulisem – kokkulepeteks ning leitakse ressursid tervishoiuspetsialistide piisava arvuliseks koolitamiseks. Me ei tea, milliseks täpselt kujuneb olemasoleva eriolukorra ja pandeemia lõpp, aga me saame olla paremini valmistunud uueks.

Heale koostööle ning lahendustele lootes ja ikka positiivselt mõeldes!

31. märts

Eriolukord on nüüdseks kestnud juba enam kui kaks nädalat. Uuel režiimil toimetame nii koolis kui kodudes. See on nõudnud kõikidelt suuremat või vähemat pingutust ning lisatööd. Veelgi enam tuleb tähelepanu suunata nii oma aja kui tegevuste planeerimisele, sest meie päevades on ikka niisama palju tunde kui oli enne, aga ülesandeid ja uue olukorraga kohanemist – seda on kindlasti palju enam. Isegi siis kui olete rööprähklemises osavad, ehk isegi meistrid, ja see on pigem teie tugevus kui nõrkus, tuleb aegajalt endale meelde tuletada, et on eriline aeg ning paraku pole tegemist mitte sprindi, vaid pigem maratoniga, mis nõuab läbimõeldud nii isiklike kui ka tööalaste ressursside kasutust, et distants ja väljakutse tervikuna läbida.

Niisamuti kui meie harjumuspärases nö eelmise elu argipäevas, siis nii ka täna eriolukorra argipäevas on tasakaalu leidmine, empaatiavõime ja mõistlikkus need omadused, mis aitavad rahu säilitada ja edasi liikuda. Vaatamata sellele, et füüsiliselt on kõrgkooli uksed suletud, oleme me avatud. Õppetöö ja ka töökorraldus on liikunud erinevatesse elektroonilistesse kanalitesse – valdavalt Moodle`i ja Zoom keskkondadesse. Praktiline tegevus õppetöös toimub võimaluste piires, seda on osaliselt asendamas meie valdkonna inimeste vabatahtlik tegevus ja nendel, kellel see võimalik, on leitud asendus muude ülesannete kujul või siis lükatud edasi paremate aegade ootele. Online koosolekud annavad võimaluse suhtluseks ja info jagamiseks otse kodusest kontorist ning me saame olla tänulikud, et meil kõigil on olemas need vahendid selleks, et võimalikult tavapäraselt edasi liikuda.

Olulisem kui kunagi varem on anda teada, millised on tekkinud mured ja mida on võimalik pakkuda lahenduseks. Samas tuleks arvestada ka sellega, et alati head ja kõigile ühtemoodi sobivat lahendust pole, me kõik oleme esimest korda nii drastiliselt erinevas igapäeva eluolu korralduses. Mida me saame siis teha? Igaüks. Me anname aega kohanemiseks, me oleme valmis eranditeks, me loome võimaluse suhtluseks ja me toetame neid, kes vajavad abi. Me teeme oma tööd suure südamega majas, me kõik õpime ja kui komistame, siis tõuseme ja läheme edasi, kui vajame tuge, siis küsime ja kui vaja, siis peatume korraks, puhkame, vaatame loodust, naudime kevadet ja siis läheme jälle edasi.

Olge terved, hoidke endid ja vastupidamist meie kõikidele kaasteelistele, kes eesliinil toimetamas!

Lõpuaktuse kõne 31. jaanuaril

Head lõpetajad, austatud külalised, kallid kolleegid!

"Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest või inimeste kiitusest, vaid väärtusliku tegemisest."
/sir Wilfred Grenfell (1865-1940)/

Selliste sõnadega juhatame me sisse oma vilistlastele pühendatud peatüki meie kooli kodulehel. Täna on sellesse nimekirja lisandumas järgmised 217 lõpetajat. Samas pole see lõpuaktus nagu iga teine, nii nagu pole olemas vilistlast – nagu iga teine. Igaüks teist on eriline ja andnud oma panuse nii isiklikul kui ka valdkonna arengu teekonnal. Meie kõikide eludes on hetki ja sündmusi, mida meenutada ja millest rõõmu tunda – täna on see päev. Lisaks kõigele eelnevale saame me täna öelda sõnad, mida kinnitavad teod ja milleks teist täpselt samasugust võimalust ei ole.

Kui 2000. aastal lausuti esimesed tunnustavad sõnad ja jagati esimesed kutsekõrghariduse diplomid tollastele meditsiinikooli lõpetajatele, siis nüüd 20 aastat hiljem saame kätte anda esimesed magistrikraadi omandamist tunnistavad diplomid. Seega oleme me kõik osalised ühes uues eduloos, mis läheb Tartu Tervishoiu kõrgkooli ajalukku.

Magistriõpe kõrgkoolis pole võib-olla midagi iseenesest erakorralist, aga magistriõpe meie kutsekoolist kasvanud rakenduskõrgkoolis – on väga eriline. See võib teinekord tunduda sõnades lihtne ja loomulik, aga see on olnud meeletult suur töö. Seda nii kõikidelt eelkäijatelt, tänu kellele said külvatud seemned, et ideest saaks teostus kui ka sellel teekonnal meie oma inimeste pühendunud tegutsemine ja eestvedamine ning koostööpartnerite toetus.

Magistriõpe annab olulise panuse eriala ja valdkonna arengusse. See loob paremad võimalused kõrgkoolile õppekava arenduses, uuringute tegemisel ja rahvusvaheliste kolleegide kaasamisel ning magistritöö arendusprojektid pakuvad lahendusi reaalsetele probleemidele tervishoius ja ühiskonnas laiemalt. Aitäh kõikidele!

Head kuulajad!
Tänapäeva maailmas on väga palju väljakutseid, mis vajavad tähelepanu ja kahtlemata on meie kõikidel õppekavadel, meie töötajatel ja kindlasti meie vilistlastel laiem vastutus ühiskonnas tervishoiu valdkonnaga seotud teemade käsitlemisel. Õppimine kogu elukaare vältel, tervist hoidev ja väärtustav kodanik – need on vaid mõned märksõnad paljudest, mis on esile kerkinud hetkel Eestis erinevate riiklike strateegiate koostamise juures. Kindel on see, et millisel ametikohal me ka hetkel või tulevikus poleks, siis aina enam tuleb rääkida ennetusest ja terviseteadlikkuse kasvatamisest. Inimesed elavad kauem ja inimesi on maailmas aina rohkem. Seetõttu on nii valdkonadade kui erialade ülene koostöö võtmetähtsusega. Seda nii meil kõrgkoolis kui meie partnerite juures töökohal. Ajastul mil infot on meeletult palju, saame meie kõik olla suunajaks ja teejuhiks tervishoiu valdkonnas. See on võimalus ja vastutus.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis on käesoleva aasta esimeses pooles koostamisel kõrgkooli uus arengukava. Kuhu ja kuidas soovime edasi liikuda aastaks 2025? Meie õppurid ja vilistlased annavad kõrge hinnangu omandatud haridusele ning meie kootööpartnerid hindavad meid. Meie lõpetajad on tööturul väga edukad, mida näitavad ametlikud uuringud ning kogutud tagasiside.

AGA ...

See „tore“ AGA jääb saatma nüüd mind tõenäoliselt mõneks ajaks seoses institutsionaalse akredtiteermise ning õdede ja ämmaemandate konsensuleppe aruteludega. Nimelt on sellel AGA-l laiem taust ja seda vastutust jagab ka kõrgkool. Me teame, et Eesti riigis on tervishoiutöötajatest puudus, eriti õdedest, sest koheselt, juba täna vajaks täitmist 500 vaba ametikohta. Me teame ka, et tervishoiusektorit võib maailma mastaabis kinnitatud uuringute ja raportite valguses pidada võtmesektoriks ning panustamine haridusse ja tervishoiu valdkonna töökohtade loomisse on põhimõtteliselt parim investeering, nii ühiskondlikult tervisega seotud tulemusnäitajate parendamisel, aga ka riigi majanduskasvu panustamisel ning ometigi, on lahendused rasked tulema.

Sellega seoses tekib ka küsimus, kas tervishoiu kõrgkoolides pakutav haridus peab ikka Eestis olema üks odavaimaid üliõpilaskoha maksumust arvestades?

Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tunnuslause kehtivas arengukavas on „Haridusinvesteering tervishoidu“. Meie soov olla partneriks, kes tunneb vastutust tervishoiutöötajate harimisel ja terviseteadlikkuse kasvatamisel ühiskonnas, nii täna kui tulevikus pole kuhugi kadunud, kuid me saame seda teha ainult koos oma võtmepartneritega, jagades sarnaseid väärtusi ja vastutustunnet.
Vastutust võtame ja anname tavapäraselt siis, kui midagi on tehtud või tegemisel, kuid mitte vähem tähtis pole vastutus olukorras, kus jätsime midagi tegemata.

Head lõpetajad! Üks etapp teie haridusteekonnal on läbitud. Olete olnud tublid! Teadke, et te olete oodatud ja vajalikud nii töömaailmas, aga ka meie kõrgkoolis. Ma väga loodan, et teie teekond jätkub innukalt ja pühendunult tervishoiu valdkonda panustades.

Siinkohal on mul hea võimalus tervitada ja soovida õnne ka samal ajal aktust korraldavale Tallinna Tervishoiu kõrgkoolile, kus niisamuti lõpetab esimene lend terviseteaduse magistreid.
Veelkord palju-palju õnne kõikidele ja tuult tiibadesse teile, kallid lõpetajad!

Rahulikke pühi ja edukat uut aastat

Jõulud on aeg mõtiskluseks ja tänulikkuseks. Kui meie pere ja sõbrad ning me ise elame hästi, oleme terved, siis on tänulikkuseks põhjust enam kui sel ajahetkel koheselt hinnata osakame. Kui me aga lisaks sellele tunneme, et ka tööelu või koolielu või muud erinevad olulised ettevõtmised teoks said ja õnnestusid, siis saab rahulolutunne veel suurema impulsi. Kas me oskame seda hinnata ja oma saavutustest rõõmu tunda? Või kui olukord nõuab, kas me oskame olla ka õiglaselt ja õigel hetkel konstruktiivsed?

Täna olen tänulik selle aasta ja nende tegemiste eest. 2019 on Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kahtlemata olnud suurte ettevalmistuste, aga ka kokkuvõtete ja samal ajal tulevikku suunatud aasta. Ettevalmistused ja suured tegevused, mis minu jaoks käesolevat aastat iseloomustama jäävad, on institutsionaalne akrediteerimine ja ingliskeelne radiograafia magistriõppekava. Nende mõlema puhul on olnud oluline kogu meeskonna motivatsioon ning toetus, õigel hetkel jõudude ühendamine, kiirusest tingitud suuremate pingutuste tegemine kui meie igapäevane rütm ja pühendumus – see ääretu, ennastsalgav, tööajanormi ületav ja inspireeriv valdkondlik pühendumus.

Samas ma tunnen ja näen, et mitte alati me ei kasuta ära kõike seda, mis meile on antud. Vahel, kas siis ajapuudusest või ka harjumusest teeme vähem kui nõuaks olukord. Tervishoiu- ja haridusemaastikul, sellises peaaegu et ideaalses kombinatsioonis toimetades – meil on, mida teha teisiti ning mida teha paremini. 2020. aasta ootab ees ja Tartu Tervishoiu kõrgkool on seadmas uusi sihte ning me oleme koostamas uut arengukava. Selleks, et arengukavasse saaksid teemad, mis on meie tugevused, mis meid ühendavad, aga veelgi enam - visioon, et kuhu edasi liikuda, siis palun olge aktiivsed ja kasutage võimalust, kui kutsutakse, lugege, kui palutakse tagasisidet, ja tulge julgelt rääkima, kui asjad vajavad muutmist või vastupidi, on miskit, mis kindlasti vajab hoidmist.

Uue hooga edasi, rahulikke pühi ja edukat 2020. aastat meile!

208. aastapäev

Hea koolipere, kallid kolleegid, õppurid, külalised!

Novembrikuu kolmandad nädalad mööduvad Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis alati veidi meeleolukamalt ja rahvarohkemalt. Oleme juba aastaid võõrustanud kõrgkooli sünnipäevanädalal rahvusvahelise nädala külalisi, niisamuti korraldanud konverentse ning nädala lõpetab praktikajuhendajate tänuüritus.

208 aastat on väärikas sünnipäev koolile ja ma usun, et nii meie õppurid kui ka vilistlased kannavad uhkusega endas teadmist, et vaatamata sellele, millist nime ja vormi on kandnud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäijad, püsib kooli vaimsus ja me hoiame väärtusi, mis meid ühendavad. Ümbristeva, kohati äärmustesse kalduva ja aegajalt igasuguse lugupidamise minetanud suhtlusel pole kindlasti kohta tervishoiu- ja haridusmaastikul. Vastupidi, meie kanname vastutust, et jagada tõenduspõhiseid fakte ja eluterveid hoiakuid. Kui me küsime abi dr. Google`lt või postitame midagi sotsiaalmeediasse, siis see, mis kajab vastu – see on üsna hirmutav. Me elame täna maailmas, kus meie uskumused ja veendumused saavad tuge sellest, mida igapäevaselt loeme ja tarbime. Seetõttu on ka meie koolil nii laiemalt terviseteadlikkuse tõstmisel kui ka teaduspõhise info jagamisel üha suurenev roll. Kaks nädalat tagasi tõi Eesti Maaülikooli rektor Mait Klaassen oma kooli aastapäeva kõnes välja, et kahjuks on üha enam pead tõstmas nn uhhuu-teadus, millel pole teadusega vähimatki pistmist. Üha raskem on vahet teha päris- ja võltsteadetel. Ka erinevate faktide kasutamine on üha enam valikuline. Tema sõnavõtt ja mure oli ennekõike suunatud vaktsineerimise teemale ning see on mure, mida ka meie jagame.

Ma tean, et ka meie inimestel tuleb aegajalt meedias sõna võttes ning müüte murdes hakkama saada pahameelega, aga me ei saa kaotada sihti. Meil on vastutus. Kõrgkooli sünnipäevanädal on hea aeg üleskutseks ja meeldetuletuseks – meie oleme eeskujuks, me saame mõjutada kogukonna tervisekäitumist ja kujundada tervislikku elukeskkonda. Me hoolime inimestest, me suhtume lugupidavalt oma kaasteelistesse ja lähtume tõekspidamistest, teadmistest ja hoiakutest, mida tervishoiumaastikul tõenduspõhiselt viljeletakse.
Heaks näiteks on meie kooli korraldatud konverentsid, mis üle aasta on suunatud nii meie rakendusuuringu tulemuste tutvustamisele Eestis või nii nagu käesoleval aastal, üliõpilastele, kes saavad rahvusvahelise kogemuse ja hea võimaluse oma lõputöö või uuringu tulemuste esitlemiseks. Niisamuti kuuluvad tänusõnad kõikidele õppejõududele, kes aitasid elluviia ja edukalt lõpetada praktikajuhendajate koolitamise projekti.
Elukestev õpe pole ammu enam märksõna strateegiates, vaid see on argine reaalsus. Muutunud ja üha kiiremini muutuvas maailmas, me peame olema valmis õppima – kogu aeg. Niisamuti peame olema valmis selleks, et õpetamine pole nii nagu oli see aastakümneid, isegi aastaid tagasi. Tasakaal üldoskuste ja erialaste oskuste omandamisel on suurema tähelepanu all kui iial varem. Kooli arengu ja eesmärkide seadmisel on üheks alusdokumendiks arengukava ja me oleme hetkes, kus olemasolev hakkab lõppema ning järgmiseks kevadeks tuleb kokku leppida uued suunad ja sihid. Sissejuhatuseks dokumendi koostamisele oleme saatnud avatud küsimused nii personalile, õppuritele, vilistlastele kui ka meie koostööpartneritele. Olge siis aldid vastama, sest teie kõigi tagasiside on väga oluline, sest ühiselt seatud eesmärkidel on suurem tõenäosus teostuda.

Hea kõrgkoolipere! Me oleme nende peagi viie aastaga teinud julgeid ja suuri samme. Koolil on kaks magistriõppekava, uued kutseõppekavad, parendatud on koostööd meie põhiõppekavadel, neid on kaasajastatud ja arendatud nii vastavalt töömaailma, aga ka õppurite tagasisidele. Selleks, et paremini toetada nii meie õppureid kui ka personali, on ümberkorraldusi ja uuendusi ellu viidud tugiprotsessides ning parema elu- aga ka töökeskkonna tarbeks on täielikult renoveerimise lõppjärgus meie ühiselamu.
Need on kõigest mõned märksõnad, mida tänasel päeval saab välja tuua ja selge on see, et põhjust tänulik ning uhke olla on küllaga.

Sünnipäevanädala aktus on traditsiooniliselt olnud hea aeg selleks, et aastale tagasi vaadata ja tõsta esile neid tegusid ja saavutusi, mis erilisemad ning silmapaistvamad. Tänagi tunnustame oma kolleege tööjuubelite puhul, lisaks on 2019. aastas olnud ka märkmisväärseid sündmusi, mis korraldatud kogukonnale ja niisamuti inimesi, kelle tuge ja eestvedamist väga hindame. Meil on ka rohkelt aktiivseid õppureid, kes löövad kaasa kõrgkooli jaoks olulistel esindus- kui turundusüritustel.
Kooli jaoks on aasta 2019 olnud võrdlemisi rutakas, aga kindlasti väga tähtis. Juba eelmisest aastapäeva tähistamisest alates valmistusime kõrghariduse kvaliteedihindamisel oluliseks verstapostiks- institutsionaalseks akrediteerimiseks. Eneseanalüüsi dokumendid said esitatud suvel ning rahvusvaheline hindamiskomisjon külastas kõrgkooli oktoobri keskpaigas. Usun, et enamikule teist ei jäänud see märkamata. Esmase tagasiside saame loodetavasti detsembri algul ning lõpliku otsuse uue aasta esimeses pooles. Siinkohal on suurepärane võimalus tänada teid kõiki veelkord. Aitäh kõikidele, kes aitasid dokumenti ette valmistada. Teie panus oli ja on oluline, aitäh meie osakonnajuhatajatele, kes sisulist tööd oma valdkonnas vedasid ja koordineerisid. Aitäh kõikidele peatükkide koostamise vastutajatele ja veelkord õppeprorektor Kerstile. Niisamuti Geritile ja Tiinale. Tänu Tiinale saime me väga hea tagasiside ka eneseanalüüsi laduse ning hästi loetava inglise keele kasutuse kohta.

Me saame tõesti rahul olla, et meie inimesed tahavad kooli esindada, nii meie õppurid kui vilistlased, aga ka head koostööpartnerid.

Lõpetuseks sobivad Artur Alliksaare aegumatud read.
Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole...

Elagu Tartu Tervishoiu Kõrgkool! Palju õnne!

Uus õppeaasta

Head esmakursuslased, kallid kolleegid, külalised!

Uue õppeaasta uksed on taas valla ja avali me ees on jälle teadmiste maailm. Täna saame öelda, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uksed avab ja oma õpingute teele astub 434 tegusat ja loodetavasti väga pühendunud inimest. Paljudel teie seast on selja taga juba mitmed koolid ja isegi töökohad, kuid tean, et iga algus on uus ja ootusärev.

Tere tulemast, meil on väga hea meel, et olete meiega!
Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oma peaaegu 208 aasta pikkuse ajaloo jooksul alles viimastel aastatel olnud võimalus koolitada magistriõppekaval. Sel sügisel alustab juba teine lend terviseteaduses ning niisamuti loodame, et juba eesootaval kevadsemestril saavad hea alguse rahvusvahelisel õppekaval ka tulevased radiograafia magistrid. Vastuvõtt on avatud.
Meie kool on eriline, samast uksest astuvad sisse nii kutse- kui kõrghariduse õppekavadel õppijad. On lapsehoidjad ja hooldustöötajad, erakorralise meditsiini tehnikud ja tegevusjuhendajad, massöörid ja bioanalüütikud, füsioterapeudid ja radioloogiatehnikud, tervisekaitse spetsialistid ja eriõed ning loomulikult on kõrgkoolis juured kõige sügavamal ämmaemandatel ja õdedel. See on omamoodi sümbioos, kus igalt tasemelt ja erialalt ning meie headelt koostööpartnerilt saab killukese kooli vaimu.

Kui me vaatame tagasi möödunud suvele, saame olla rahul, sest suvised vastuvõtud läksid hästi. Me saime avada kõik planeeritud õppekavad ja ma tänan, head esmakursuslased, et te tegite selle valiku. Loodetavasti on teil püsivust ja innukust, aga ka kannatlikkust käia teekond lõpuni ning kui vahel tundub, et vajate tuge, siis julgege abi küsida. Tervishoiu erialadel õppimises paraku allahindlust ei saa, sest amet, mida omandate, on vastutusrikas ja nõuab, et annaksite endast parima.
Nii saab ka kirjanik Lin Yutang sulest oma elutee valikuteks sihi ja kinnituse: „MINA olen andnud endast parima. See on ainus elufilosoofia, mida inimene vajab.“

Meie — kõrgkoolipere roll — on toetada ja suunata, anda teile õng ja isegi sööt, kuid kala püüate te ise ja nii oma õpingute tee pikkuse, mõjukuse kui ka sügavuse määrate te ise. Ma kinnitan, et võimalusi on rohkelt.

Mis ootab aga ees algaval, 2019/2020. õppeaastal meie õppureid, meie õppejõudusid, tugitöötajaid, koostööpartnereid lisaks õppetööle? Kõrgkoolil on järgmise aasta kevadel lõppemas senine arengukava ja kindlasti alustame juba sel sügisel ettevalmistusi ja sihi seadmist uueks perioodiks. Kuhu siis ikkagi edasi ja kuidas? Niisamuti on käimas tõenäoliselt üks olulisemaid kvaliteedihindamise protseduure institutsioonalse akrediteerimise näol. Hetkel on kõik tarvilikud dokumendid esitatud ja ees ootamas oktoobrikuine välishindajate külastus. Kui akrediteerimine sõnana kõlab võõralt, siis lihtsamalt öeldes on tegu tagasisidestava hindamisega. See on justkui vaheetapp nii enesanalüüsiks kui kontrolliks ja edukal hindamisel kvaliteedimärk, et siis jälle teadlikumalt ja sihipärasemalt edasi liikuda.

Head esmakursuslased, kõrgkoolipere! Soovin teile kõigile põnevat, inspireerivat ning edukat õppeaastat. Pingutada tuleb, selles pole kahtlust, kuid meie kõrgkool ja kogu tervishoiu valdkond väärib seda.

Jõudu kõikidele meile ja head koostöövaimu! Ilusat uut õppeaastat!

Lõpuaktuse kõne

Kallid lõpetajad, kõrgkoolipere, head külalised!

Üks aasta õpinguid saab täna väärika täpi ühele i-le või siis punkti ühele loole. Loodetavasti siiski veel paljudest teistest olulistest punktidest teie elus. Õppimine ja just elukestev õppimine on protsess, kus tundub, et maailm enam ei pidurdu. Meie teadmised ja oskused vajavad pidevalt täiendamist ning seega on praegusel ajahetkel ja ühel punktil meie eluloos mitu võimalikku tähendust: lõpppunkt, küllastuspunkt, haripunkt või hoopis lähtepunkt, murdepunkt, pöördepunkt. Ma väga loodan, et just need viimased!

Erialad, kus täna lõputunnistused jagame, lapsehoidjad ja tegevusjuhendajad, ning teekond, kus sammusite, on nii nagu kõik teised meie koolis – suunatud inimestele, väikestele ja suurtele, erilistele ja veel erilisematele. Need on vastutusrikkad ametid ja uskuge, teie panus ning roll on tänu ja tunnustust väärt.
Ma väga loodan, et teadmised ja oskused, mida omandasite, aitavad teil koolile järgneval teekonnal hoida rõõmu iseendas ja teistes. Hoolida ja hoolitseda on minu arvates väga raske, kui me ise ei tunne end hästi.

Nüüd tuleb mul end tõenäoliselt korrata, aga ma ei väsi ütlemast, et enesetunde parandamisel piisab, eriti meil, eestlastel, algatuseks lihtsalt sellest, et me ei ütle halvasti, veame oma suunurgad natuke ülespoole, siis veel natuke ja siis lihtsalt naeratame. See loob paremaks meeleolu ka siis, kui on raske, ka siis, kui kõik tundub sel hetkel võimatu.

Šoti näitekirjanik Sir James Matthew Barrie on öelnud kuldsed sõnad: „Need, kes toovad päikesepaistet teiste ellu, ei saa seda endastki eemal hoida“ ja see on teie võimalus, selles pole kahtlust.

Veelkord aitäh teile ja tuult tiibadesse!

Tänusõnad lõpetajatele, kolleegidele ja koostööpartneritele!

Täna on päev olla uhke ja tänulik.

Üks, kaks, kolm ja mõnedel teist ka enam aastat tagasi tegite valiku, tulles õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli. Asudes üheskoos meiega teekonnale, mis loodetavasti andis uusi teadmisi ja kogemusi, kinnistas juba olemasolevaid, leidsite sõpru ning jagasite oma rõõme ja muresid.

Igal aastal kõnedeks valmistudes, selle tarbeks inspiratsiooni otsides ja teile kõigile mõeldes, püüan ma leida mõne tsitaadi, mis kõige enam iseloomustaks nii seda valdkonda kui ka tööd, mida juba, kas teete või tegema hakkate. Seekord kõnetasid mind enim luuletaja ja teoloog Uku Masingu read: “Kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.”

Hoolivus ja hoidmine on märksõnad, mida kannate loodetavasti iga päev endaga kaasas. Tervishoiu valdkonnas töötamine on kindlasti väljakutsete rohke, sest see on töö inimestega – väikesed, suured, erivajadustega, noored, eakad, pahurad, rõõmsad. Meil võib seejuures olemas olla kõige kaasaegsem tehnoloogia ja töökeskkond, kuid kõige paremate tulemuste aluseks on inimestevaheline koostöö ja suhted. Meie ise oleme eeskujuks, oma elu ilu loojad ning selles kõiges õiguste ja kohustuste tasakaalu hoidjad.
Meie võimekus on see, mida me suudame teha, kuid meie suhtumine määrab kui hästi me seda teeme.

Head lõpetajad!

Ees ootavad uued väljakutsed.
Ma palun, et võtaksite aega ja vaataksite ka tagasi. Need mõtted ja tunded, mis tekivad – jagage meiega. Kirjutage vähemalt ühele sel perioodil meeldejäänud õppejõule või tugitöötajale või mulle ning jagage oma mõtteid. Tänapäeva ühiskonnas ringi vaadates ja kuulates enamlevinud sõnumeid, siis tuleb paraku tõdeda, et head sõna on vähe, eriti avalikus ruumis. Öeldakse, et see ei müü. Mina olen veendunud, et hea sõna on alati parem, see ühendab ja innustab. Aga me ei oota ainult kiitust, ka konstruktiivne tagasiside, mida saaksime edaspidi muuta ja parendada, on alati oodatud.
Veel ühe võimaluse kaasa rääkida meie kooli tuleviku osas saab juba eeloleval sügisel kui Tartu Tervishoiu kõrgkoolis alustatakse ettevalmistusi uueks arengukava perioodiks. Olge siis aktiivsed meiega koos sihte seadma.

Kallid kolleegid, aitäh teile!

Õigepea lõppema hakkav õppeaasta on olnud intensiivne, emotsioonide- ja teguderohke. On siiras rõõm ja suur au töötada koos teiega.

Kallid koostööpartnerid!

Ilma teieta me ei saa ega taha. Koos loome ühist tulevikku, edendame valdkonda ja koolitame parimaid kolleege.
Head lõpetajad või pigem peaksin ütlema, et oma elukestvaõppe teekonna ühe olulise etapi edukad läbijad!
Me kõik, mida iganes me teeme, vajame aegajalt neid hetki, kus tunneme, et oleme andnud endast parima. Teeme mõttes pai iseendale ja tunneme uhkust!

Ära tegin!

Täna on see hetk teil ja kogu kõrgkooli pere rõõmustab koos teiega.

Palju õnne ja edu teile edaspidiseks!

Rakenduskõrghariduse tulevikust Euroopas

EURASHE (European Association of Institutions of Higher Education; www.eurashe.eu) koondab rakenduskõrghariduse ja rakenduskõrgkoolide Euroopa ülese võrgustiku koostööd ning iga aasta kevadel korraldab aastakonverentsi, mis seekord toimus 16 – 17. maini Ungaris Budabestis ning juba 29ndat korda.

Konverentsi peateemaks oli “Tuleviku kõrgkoolid. Tuleviku üliõpilased. Tuleviku töö”. Kahtlemata oli konverents ajendatud pidevalt kummitavast mõttest, et me elame pidevalt muutuvas keskkonnas, kus tänane haridus ei pruugi anda kindluse tulevikus samal töökohal püsimiseks ning kas me oleme tegelikult tulevikuks valmis?

Mõned mõtted, mis jäid kõlama panen kirja ilma viideteta autoritele, kuid konverentsi materjalidega on võimalik tutvuda EURASHE koduleheküljel:

*masinate ja tehnoloogia vastu ei peaks võitlema, vaid neid tuleks ära kasutada ja teha edasised sammud koostööks

*professionaalse hariduse suurim väljakutse on, et kuidas valmistuda ette tuleviku tööturuks, kui me ei tea, mis on tuleviku töökohad ja tehnoloogiad.

*tuleviku haridus peaks keskenduma sellele, kus inimesed on paremad kui masinad

*muutused töömaailmas on järgmise 25 aastaga tõenäoliselt palju dramaatilisemad kui eelneva 250 aastaga

*tööstus 4.0 nõuab teistsugust haridusmudelit ja klassikalise mudeli järgi spetsialistide koolitamine ei toimi

*TOP3 oskused Tööstus 4.0 tarbeks (World Economic Forum):
1) oskus lahendada keerukaid olukordi,
2) kriitiline mõtlemine,
3) loovus (töötamine ootamatute väljakutsetega, intuitsioon, alternatiivid, kujutlusvõime, jne).

*meie suurimad väljakutsed lähitulevikus on vananev ühiskond, kliimamuutused, puhta vee ja toidu ebapiisavus seoses kasvava rahvaarvuga terves maailmas

*õppekavad peaksid olema rohkem omavahel seotud ja pigem valdkondade ülesed.

*õppetöö ja ka üldiselt koolide kvaliteeti mõõtes ning hinnates tuleks kindlasti vaadata seda, millist väärtust luuakse. Millest alustame ja mida saavutame? Lõpuks on kõige olulisem eesmärk see, et teha elu meie planeedil paremaks

*kindlasti tuleks selle asemel, et keskenduda ainult oma institutsiooni paremaks tegemisele, suunata aina enam tähelepanu sellele, kuidas teha paremaks ühiskonda meie ümber.

*kvaliteedikultuuris ootab ees paradigma muutus, kus varasemalt tulemusele ehk lõpp-produkti mõõtmise ja väärtustamise asemel saab oluliseks kogu protsess ja teenused, mida selle jooksul pakume. Mõõta tuleks seda, mida väärtustame, selle asemel, et väärtustada seda, mida saame mõõta

*tulevikus võiksid õppurid pigem valida missiooni, mida nad tahavad saavutada ja mitte kindla õppekava

*võime – see on see, mida me suudame teha! Motivatsioon määrab selle, mida te teete! Suhtumine, aga selle, kui hästi te teete!

Need on kõigest mõned mõtted, mis jäid enam kõlama nendel kahel päeval rakenduskõrghariduse tippspetsialistide ja väärtustajatega.

Enamik nendest soovitustest sisaldavad midagi, millega tuleb arvestada nii igal inimesel personaalselt kui ka meil koolina tervikult, mõeldes tuleviku tervishoiu valdkonna hariduse sisule ja kvaliteedile. Samuti saab see olema osa sisendist, valmistumaks uueks kõrgkooli arengukava perioodiks.

Me ei ole üksi siin maailmas ja ka Eesti kõrgharidus sõltub ülemaailmsetest suundumustest.

Märts

Märts on tõeline märts. Mõnel hommikul paistab kevadiselt päike, teisel päeval oled jalgupidi veelompides ja kolmandal tuiskab akna taga laia lund.

Samal ajal on selles kuus palju ootust ja iga päevaga üha enam lisanduvat valgust. Tärkav loodus annab uut indu ka meie töistesse tegemistesse. Märts on kõrgkoolis aastaaruandele pühendatud kuu. Meie aastaaruanded on kokkuvõtted nii numbrites kui tegudes ja kõigile, kes tunnevad huvi, et kuidas meil läheb, siis lugege kindlasti.

Milline oli siis lühidalt aasta 2018?

Meil töötas kokku 132 inimest ja ametikohti struktuuris 110. Õppureid kokku aastalõpu seisuga 1181. 2018. aastal lõpetas kõrgkooli 334 õppurit, neist 237 rakenduskõrgharidusõppes ja 97 kutseõppes.

Kõrgkooli nõunike kogul on uus esimees ja selleks on SA Tartu Ülikooli Kliinikum juhatuse esimees Priit Eelmäe. Niisamuti täienesid meie osakonna juhatajate read ning meie kooli õppekorralduse osakonna uus juhataja on Eve Müür.

Põhiliste saavutustena aastal 2018 saab välja tuua:
• terviseteaduse magistriõppe edukas esmahindamine ja esimene vastuvõtt 60-le magistrandile
• kõrgkooli kompetentsikeskuse kirjeldamine ja käivitamine
• õppejõud Merle Kolga tunnustamine Aasta õppejõud 2018 tiitliga
• dementsuse kompetentsikeskuses koostööpartnerina osalemine ja omastehooldajate toetusgrupi ellukutsumine
• kõikide kutseõppe õppurite lõpetamine kutsetunnistustega
• edukas teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ korraldamine
• kõikide ühiselamu majutusruumide renoveerimise lõpetamine

2018. aasta aruanne saab olema avalik ja kättesaadav kõikidele lugemiseks alates käesoleva märtsi viimase nädala lõpust. Seni nautige ilma ja pange kirja ja teostage kõik head mõtted, mida kevad inspireerib.

Avaaktuse kõne

Tere tulemast!

Olete avanud Eesti vanima rakenduskõrgkooli ukse. Tartu Tervishoiu Kõrgkool peab käesoleval aastal juba oma 208. sünnipäeva ja me tähistame seda novembrikuu kolmandal täisnädalal.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool, see on 1181 õppurit ja 131 töötajat. See on õppekavad kutseharidusest magistriõppeni, täiendkoolitused, teadus- ja arendustegevus, väga head koostööpartnerid ja loomulikult üliõpilasesindus ning rohkelt sisukaid ja vahvaid tegevusi ka õppimise kõrvalt, näiteks osalemisi ja kooli esindamise võimalusi messidel, spordivõistlustel ja paljudes muudes tegevustes.

Meie põhiväärtused on terviklikkus, areng, inimesekesksus ja professionaalsus.

Te olete avanud ukse õppimiseks ja tervishoiu maastikul paremaks orienteerumiseks. See on väga hea valik ja ääretult põnev maailm. Veelgi olulisem, see on tähtis ja väärikas amet. Teid saab vaja olema meie inimestele, meie ühiskonnale. Hariduse väärtus ei peitu, mitte lihtsalt läbitud aastates, vaid nende aastatega omandatud teadmistes, kogemustes ja suhetes.

Seekordne avaaktus on veidi teistmoodi, sest esimest korda kooli ajaloos oleme avanud osakoormusega õppe füsioteraapia õppekaval ning see toimub koostöös Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusega Tallinnas.

Head õppurid, ka siis kui te iga päev pole meiega siin Tartu kompleksis – te olete alati meiega.

Ma tõesti julgustan teid kõiki, nii värskeid üliõpilasi, aga ka juba meil õppivad vanemate kursuste õppureid, julgelt pöörduma kõigi minu kolleegide poole, aga kindlasti meie tublide õppetööspetsialistide vastuvõtule kui on tunne, et seda vajate või kui puudub info, mida otsisite ning tean, et suureks toeks on teile ka kõikide kursuste rühmavanemad ja meie üliõpilasesindus.

Meil on heameel, et olete meiega. Edu, püsivust, kannatlikust, uudishimu ja toredaid elamusi!

Head uue teekonna algust ning veelkord tere tulemast Tartu Tervishoiu Kõrgkooli!

Lõpuaktuse kõne

Head lõpetajad, kallid kolleegid, kõik külalised!

Kõige väärtuslikum oskus, mida hoida (ja millele ehk täna lõpuaktusel olles kohe mõelda ei taha) – on õppimisoskus! Hoida ennast vormis ja olla valmis õppima, õppima, õppima…

Haridus, meie teadmised, on midagi, mida meilt keegi ära võtta ei saa ja see on iga inimese isiklik aare. Täpselt nii suur ja nii kirgas kui on olnud teie tahe või valmidus. Meie naaberkooli, Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar on öelnud, et nii nagu tervist, ei ole ka haridust või haritust kunagi nii palju, et sellest küll saaks.

Olete ladunud nende aastatega Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis tugeva vundamendi tervishoiu valdkonnas tegutsemiseks ja siin te nüüd olete.

Head vilistlased, kõrvuti, nii nagu alustasite, nii nagu loodetavasti ka töötate – hooldustöötajad, õed, ämmaemandad, bioanalüütikud, radioloogiatehnikud. Kokku 162 tubli lõpetajat ja samal ajal juba uut tervishoiuspetsialisti. Hoidke teineteist ja austage üksteist. Igaühel teist on oma roll tervishoiumaastikul ja see on vastutusrikas ja kindlasti mitte kerge amet, kuid see on oluline ja see on inimestele väga lähedal.

Kui räägitakse tulevikust ja tuleviku töökohtadest, siis üsna levinud on teadmine ja isegi hirm, et väga paljud meile täna teada ja tuntud töökohad muutuvad ja kui maailm muutub, siis kas oleme valmis? Kui me isegi mõtleme aastatele 10-15 tagasi, ka see üsna lühike aeg on kaasa toonud uued tehnoloogiad ja võimalused. Kohanemiseks ja ajaga kaasas käimiseks on parim võimalus neil, kel on tahe ja valmidus õppida.

Samas, kui maailmas räägitakse robotiseerimisele, automatiseerimisele või digitaliseerimisele vastupidavatest ametitest, siis tervishoiu valdkond on kahtlemata nende hulgas, TOP kolmes. Seega, olete kindlasti teinud väga hea valiku. Seejuures pole oluline mitte lihtsalt valdkond iseenesest, vaid üks oskus, milleta ei saa ning just suhtlemisoskust ja -vajadust peetakse üheks olulisemaks selle ameti juures.
Vastutus oma tegude ja vastutus oma sõnade eest – tervishoiu valdkonnas allahindlust teha ei saa.

Head lõpetajad!
Aitäh teile! Olete olnud tublid, sihikindlad ja pühendunud. Jätkake samas vaimus!

Head kolleegid!
Aitäh teile! Iga semestri lõpus saame me sooja tunde ja uhkusega teele saata uue lennu tervishoiuspetsialiste. Eks ole, see hoiab meid värsketena!

Head koostööpartnerid!
Aitäh teile! Koos ja ainult koos loome tulevikku ja anname võimaluse paljudele uutele õppuritele.
Palju õnne kõikidele ja tuult tiibadesse teile head Tartu Tervishoiu Kõrgkooli uued vilistlased!

Jaanuar

Hea kõrgkooli pere, head koostööpartnerid!

Uus aasta on alanud hoogsalt ja talviselt. Panin kirja mõned mõtted sellesse aastasse, mis meid ees ootamas. Kui valida kolm märksõna algavasse aastasse, siis 2019 on nendeks IA, arengukava ja sisemine infoliikumine.

1) 2019. aastal ootab meid ees kõrgkooli institutsionaalne akrediteerimine (IA). Selleks on eelmise aasta teisest poolest alates ettevalmistused käinud ennekõike õppekavade siseselt ning suur ühistöö peab olema tehtud käesoleva suve hakuks. Akrediteerimise komisjoni ootame külla käesoleva aasta 42. nädalal. Seega haarake kinni igast kutsest ja võimalusest mõelda ja rääkida kaasa. Personalile toimub esimene ühine „talgupäev“ juba 4. veebruaril;

2) lisaks alustame aasta teises pooles uue kõrgkooli arengukava ettevalmistamisega. Nimelt on praegune arengukava lõppemas mais 2020. Mis on tehtud seni? Millised on kooli uued sihid ja eesmärgid? Mida hoida, mida parendada? Püüame kaasata kõiki, kes on huvilised ja tahavad olla kaasatud;

3) müstiline infoliikumine – see on meie mure ja rõõm ühteaegu. Erinevad küsitlused, nii tudengitele kui ka personalile on eelmisel aastal viidanud sellele, et meie infoliikumine vajab parendamist. Juba eelmise aasta lõpus moodustati sisekommunikatsiooni töörühm, kuhu kuulub esindajaid nii akadeemilise kui ka tugipersonali hulgast, aga ka õppurite esindajaid. Nende ülesandeks on kaardistada kitsaskohad ja teha ettepanekuid, kuidas ja mida muuta või teha paremini. Võib-olla olete juba märganud, et alustasime jaanuaris sündmuste kogumisega ning nii personali meililistides, siseveebis kui ka kõrgkoolis leiduvatel ekraanidel püüame jagada meie inimeste tegemisi laiemalt kui ainult igapäevane õppetöö. Ka siin on teie kõigi head mõtted oodatud!

Lisaks eelnevale on mul üks suur soov 2019. aastaks. Selleks sooviks on, et uuel aastal oleks sõnadel pean lugu oma kaaslastest ja mõistan, et isegi kui oleme erinevad, siis me oleme üks meeskond rohkem kaalu ja seda nii meie oma koolis, aga laiemalt kogu ühiskonnas.

Üks omadus meie kooli põhiväärtuste loetelust väärib kindlasti jagamist kõikide blogi lugejatega ning selleks on inimesekesksus: ausad, lugupidavad, väärikad, võrdsed, usaldavad ning hoolivad õppijate, kolleegide ja iseendaga.

Ma tean, et ma ise saan olla parem ja loodan, et suudan innustada kõiki teidki.

Detsember

Aastavahetuse saabudes on traditsiooniks vaadata tagasi, peatuda hetkeks, analüüsida ja hinnata tehtut ning saavutatut ja rutata edasi. Aeg ei peatu, areng ei peatu ja uued eesmärgid ootavad täitmist, uued sihid seadmist ning meie kool hoidmist.

Mõelge korra minuga kaasa, kui teil tuleks valida kolm märksõna Tartu Tervishoiu Kõrgkooliga seoses, millega iseloomustada aastat 2018, siis mis need oleks?



Valikut teha polegi nii lihtne, sest toimunud on palju ja tublisid tegusid niisamuti. Küsimus on püstitatud ja valik tuleb teha 
Minu märksõnadeks saavad magistriõpe, kompetentsikeskus ja aasta õppejõud.

Kahtlemata on aasta 2018 kõrgkoolis ajalooline ja seda jääb märkima esimene vastuvõtt magistriõppe tasemel. Terviseteaduse magistriõppekava on suunatud edasi õppimiseks eelkõige õdedele ja ämmaemandatele ning see kasvas välja eriõdede õppest. Esimene vastuvõtt oli 60-le ja konkursiks 2,73 inimest kohale. Juba veidi enam kui aasta pärast saame loodetavasti õnne soovida meie esimestele lõpetajatele. Selle märksõna alla mahub, aga ka meie teine magistriõppekava ja see on radiograafia. Nimelt olime ääretult lootusrikkad kui eelmise aasta suvel (2017) ka sellele rahvusvahelisele õppekavale õiguse saime. Paraku ei läinud sama hästi meie Leedu partneritel Klaipeda Ülikoolist. Seetõttu oleme loodetavasti alustamas uuesti ja 1. detsembril esitasime taotluse, nüüd juba ainult meie oma kooli magistriõppekava avamiseks radiograafias. Niisamuti see, saab eduka hindamise järel olema ingliskeelne ja koostöös Metropolia Rakenduskõrgkooliga Soomest ja Klaipeda Ülikooliga Leedust. Hoiame pöidlaid!

Teisena on kindlasti mu meelel 2018. aasta arengukavaline eesmärk – kompetentsikeskus. Kompetentsikeskus pole ei asi iseeneses ega midagi eraldi meie koolist, vaid see on kombinatsioon meie oskustest ja teadmistest, mida ühtsel viisil jagada. Lisaks täiendkoolitustele ja teadus- ning arendustööle on kompetentsikeskuse oluline osa kogukonnale suunatud ja pakutavad teenused. Nii palju kui võimalik ning kahtlemata on see ajas kasvav, pakume erinevaid teenuseid õppetöö raames. Alates perekoolist dementsusega lähedaste hooldajate tugigrupini, massaažist riskianalüüsideni (rohkem infot www.nooruse.ee/teenused). Võtke meiega ühendust kui tekkis huvi.

Kolmandaks, meil on heameel ja oleme uhked, et kõrgkooli õppejõud Merle Kolga pälvis tunnustuse Aasta õppejõud 2018. Sõel oli tihe ja see on suur au nii koolile kui ka palju laiemalt rakenduskõrgharidusele ning rakenduskõrgkoolidele. Lisan siia tsitaadi ajakirjast Tervist, mille novembrikuu numbris on pikem intervjuu Merlega. Loodetavasti see innustab.

Küsimusele miks on oluline, et õppurid saaksid õpetatust aru vastas õppejõud nii, et meditsiinis ei saa teisiti ning latt peabki kõrgel olema. Poolikute teadmistega ei saa patsientidele abi pakkuda. Elu on unikaalne ning igal ühel oma ja ainult üks.

Nüüd on teie kord, meenutage, mõelge ja kirjutage!


Head pühade ootust ning edukaid ettevõtmisi uuel!

Palju õnne, Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

Aasta vanem, aasta targem ja kogenum – nii võiks ehk öelda, kui soovime sünnipäeval õnne ja tahame rõõmustada lisanduvate aastate üle. Kui inimesed teatud vanusest kipuvad pigem soovima seda, et numbritest ei räägitaks, siis koolidel on vastupidi. Nad on enamasti väga uhked oma pika ea ja ajaloolise pärandi üle. Nii meiegi – uhkusega viitame me aastale 1811, mil professor Chr. Fr. von Deutsch asutas Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli, tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Me oleme vanim rakenduskõrgkool Eestis ja järelikult…vaata esimest rida.

Kui me ise pole uhked oma kooli üle ning kui me ise ei väärtusta siin õppimist ja töötamist, siis kes veel? Seega on kool meie iga ühe tegu ja nägu ja on igati paslik seda meelde tuletada Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 207. aastapäeval.

Palju õnne meile kõigile!

Kaunist ja saavutusterohket uut kooliaastat!

Tähelepanu, valmis olla, start… 2018/19. õppeaasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis saab avapaugu just nüüd ja ees ootab väljakutsete rohke, kuid põnev ja eneseületusi pakkuv õppeaasta. Meie koolile ja siinsetele inimestele on kahtlemata tegemist ajaloolise hetke ja eesootava ajaga, sest esmakordselt alustame uue magistriõppe taseme õpingutega.

Mul on siinkohal heameel tervitada kõiki meie esmakursuslasi. Teid on kokku 427, sealhulgas 250 rakenduskõrghariduse, 117 kutseõppe ja 60 magistriõppe tasemel. Soovin teile põnevust, sihikindlust ja vastupidamist - te olete teinud väga hea valiku!

Enamikul on see teekond ettevõetud esmakordselt, kuid on palju neidki kellele on heameel lausuda, et tore on teiega taas kohtuda!

Tegelikkuses on nii, et iga spetsialist, niisamuti õpetaja, keda sa täna tunned, tead või teadma saad, oli kunagi koolipingis või mõnel kursusel algaja rollis. Teekond tippu ja oma valdkonna eksperdiks, saab enamasti alguse just koolist ning ma ei saa öelda, et õppimine on teie eluteel see rada, mis algab kergelt või möödub lihtsalt, kuid see on teekond, mis tasub ette võtta ja tervishoid on kahtlemata valdkond, mille teadmiste nimel tasub pingutada.

Meie kooli missiooniks on võimaldada innustavas keskkonnas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas konkurentsivõimelist, kvaliteetset, innovaatilist, rahvusvahelist, arendus- ja uurimistöödele baseeruvat elukestvat õpet. Me anname endast parima ja loodame, et teie niisamuti.

On teada ütlemine, et väljakutsed on need, mis teevad elu huvitavaks, aga nende ületamine annab elule mõtte. Seega nii värsketele kui juba aasta või mõned meie koolimajas sammujatele soovin jõudu ja tarkust hoida oma sihti ning püsida kursil.

Mõned märksõnad eelseisvast õppeaastast – terviseteaduse magistriõppekava esimese kursuse vastuvõtt, bioanalüütikute õppekava juba teist aastat kõrgkoolist väljas koostöös Tallinna haiglatega, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kompetentsikeskuse avalikkuse ette toomine, novembris juba traditsiooniline teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ ning ees ootab ka ettevalmistus järgmisel õppeaastal teise magistriõppekava avamiseks radiograafias.

Lõpetuseks meeldetuletus ja üleskutse kõikidele, kes te peate ja kutsute Tartu Tervishoiu Kõrgkooli omaks. Me oleme loomulikult eesmärgiks seadnud parima hariduse meie õppuritele ja anname endast parima, et teha väga head uurimistööd, aga selle kõige juures tuleb meil alati meeles pidada, et kogu see õppimine ja töötamine on terviklik looming, kus tuleb hoida ennast ja märgata teisi. Me tegutseme lootuses parandada inimeste elusid ja ühendada ning hoida meie kogukondi.

Me muudame maailma samm haaval, aga me teeme seda kõige edukamalt kui tegutseme ühiselt, teineteist toetades – olgu õppuritena, kolleegidena, koostööpartneritena või isegi konkurentidena.

Lõpuaktuse kõne

Ma vaatan teid ja tunnen uhkust. Tartu Tervishoiu kõrgkoolil saab olema 138 värsket vilistlast. Tervishoiumaastikul on juba või õige varsti ringi liikumas järgmine lend haritud ja hakkajaid inimesi.

On teada ütlemine, et haridus on see mis peale koolilõpetamist alles jääb. Tõstke käed, kes teist teadsid Tartu Tervishoiu kõrgkooli uksest sisse astudes, mis teid ees ootab ja mida te päriselt õppima asute?

Nüüd teate kindlasti rohkem ja loodetavasti ka seda, et teekond õppimisel ei saa kunagi otsa. Seda enam tervishoius, kus enesetäiendamine pole mitte tühi kohustus, vaid igapäevane vajadus. Selles valdkonnas on alati väljakutseid, muutuvad nii võimalused kui tehnoloogiad. Kogu tänapäeva maailma ja selle infokülluses orienteerumine on juba iseenesest sellise väärtusega oskus, mis aitab teil hoida oma pea selge ja sihi silme ees.

Kõige selle juures on aga esmatähtis inimeseks olemine. Mitte kaotada iseennast!

Meil on enamasti see tunne või isegi veendumus, et keegi teine teab, mis on meile parim. Kuidas peaksime oma elu elama ja milliseid valikuid tegema? Kui on mure, siis keegi teine tuleb ja annab õiged juhised. Kui on probleem, siis lahendab ja kui mitte keegi teine, siis vähemasti AEG. Kui tihti kuuleme, et oleme rännakul leidmaks iseennast ja oma elu eesmärki.

Tegelikkus - meie ise, ainult meie ise loome oma elule sisu ja mõtte ning oleme ausad – see pole lihtne ega mugav.

Näitekirjanik Bernard Shaw on öelnud: „Elus pole tähtis iseenda otsimine. Elus on tähtis iseenda loomine“. Seega meie ise otsustame, et milline on meie teekond ning kui me tunneme, et meil on millestki puudus, siis tuleb minna ja otsida või kätte võtta ja luua. Hariduse teekonnal sammumine ja südamelähedase elukutse omandamine on osa teie eluloost.

Kallid lõpetajad!

Üks etapp, meiega koos, Tartu Tervishoiu kõrgkoolis on läbitud. Te olite tublid ja me oleme tõesti uhked. Need kuud ja aastad on loodetavasti andnud teile midagi, mille otsingul te olite ning on ütlematagi selge, et see pole teekonna lõpp, vaid ikka algus.

Õige pea kui tunnistus on teie käte vahel, olete te ametlikult uues rollis - vilistlased. Iga meie õppur ja vilistlane on osake meie koolist, teie tegemised, õnnestumised, aga ka eksimused on osa meie loost. Teadke, et ootame teid alati tagasi. Tulge külla, täienduskoolitustel osalema, veelkord õppima ja kui võimalus tekib, siis kandideerige kolleegiks. Siinkohal ongi mul hea võimalus tänada oma kalleid kolleege. Teie olete selle kooli vundament. Me oleme täpselt nii suured ja nii tugevad kui on igaüks meist. Aitäh! Suur tänu ka meie headele koostööpartneritele.

Ainult üheskoos tegutsedes jõuame me siia, tänasesse hetke, kus parimate soovidega, rahulolu tundes ja naeratus näol saadame teele uue lennu tervishoiuspetsialiste ja teid on vaja, te olete oodatud.

Kallid lõpetajad!

Soovin teile õnne ja edu teie järgmistes valikutes.

Kaunist jaaniaega ja mõnusat suve!

Juuni

Meie kooli nüüd juba enam kui kolm aastat tagasi sõnastatud visioonis on põhirõhk koostööl, teadlikkuse arendamisel ja õnnel. Ma arvan, et me oleme jõudsalt edasi liikunud seoses sisulise koostöö parendamisega, meie kompetentside kaardistamisega ja pakkumisega, uute õppekavade ning õppevormide kasvatamisega, aga kuidas on õnnega? Kuidas üleüldse õnne mõõta?

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga. Seda saab tõenäoliselt kõige enam siduda meie enesetundega, meie tervisega ja meie teadlikkusega meid ümbritseva suhtes.

Just teadlikkus ümbritseva suhtes on see, kus meie meeskonnana ja kool haridusasutusena saab parima võimaluse ulatada oma abikäsi. Näidata, kuidas hoida end, oma lähedasi, pöörata enam tähelepanu tervisele ja sellega seotud erinevatele riskidele, kuidas ennetada ning vajadusel ka abistada.

Isiklikus plaanis me laseme üsna tihti oma tujul langeda ning oleme mõjutatud teistest ja nende tegevusest või siis tegevusetusest. Loomulikult on olukordi, kus me ise pole rahul isiklike saavutustega või omadustega, kuid siiski palju enam kohtab ütlemist, et mina oleks ja teeks, aga teised...

Minu arvates me hindame oma õnnetunnet juba eos võrdluses teistega ja see tähendab, et mõõdupuu, mis sobib ühele ei sobi võib-olla teisele. Ma olen arvamusel, et iga päev, mille me raiskame pahaseks või vihaseks olemisele – on lihtsalt raisatud aeg. Vahel elu õpetab, kuidas olla õnnelik. Näiteks olen ma viimastel aastatel näinud mitmeid keeruliste tervislike probleemidega sõnaotseses mõttes „maadlevaid“ sõpru ja tuttavaid. Ma jätkuvalt imetlen nende uskumatut elurõõmu ja positiivsust. Nad ei hoia tõenäoliselt nii mitte ainult iseennast ja oma lähedasi, vaid on eeskujuks kõikidele, kelle hommik algab virinaga ja lõppeb nurinaga. Oluline pole mitte see, et me säraks väliselt, aga kannataks sisemiselt, vaid see üleüldine teadlikkus oma olukorrast.

Õnne võib ju mõõta ja siis võrrelda, et kas oleme selles teistest paremad, kuid see tunne on siiski kõige väärtuslikum isiklikus kontekstis. Vaevalt uurimistulemused, mis väidaksid, et eestlased on maailmas esimesel positsioonil õnnelikud olemises - tegelikult meid õnnelikumaks teeks. Kui uuringutest selguks, et vananedes meie õnne- ja heaolutunne suurenevad, siis me ehk ei kardaks oma sünnipäevi ja lisanduvaid aastaid. Seda viimast mõned õnneuuringud ka väidavad, et meie heaolutunne on võrreldes tänasega aasta-aastalt suurem ja tulevikus oleme veelgi õnnelikumad kui me seda hetkel oleme.

"Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota"

Hiina vanasõna

Uued tuuled magistriõppekavas

Kevad tõi endaga kaasa positiivse otsuse ja tagasiside uuele terviseteaduse magistriõppekavale, mis on ennekõike suunatud asendama meie senist eriõe õppekava. Nimelt saime 24. aprillil Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuurilt esmahindamise otsuse, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervishoiu õppekavagrupi magistriõppekava Terviseteadus (eriõde) kvaliteet vastab osaliselt nõutavale tasemele. Esmahindamisel on sellises sõnastuses otsus üsna tavapärane ning väga oluline on hindajate sisuline tagasiside ning parendusvaldkond.

Hindamisnõukogu otsuses toodi tugevustena välja, et õppekava vastab tööturu vajadustele, on praktilise suunitlusega ja kõrgetasemelise õppetaristuga. Loomulikult on parendusvaldkondi, mis on seotud nii sisuliste soovitustega õppekava arenduse osas kui ka akadeemilise personali täiendamise vajadusega. Protokolliga on võimalik tutvuda EKKA kodulehel.

Kuna tegemist on esmase hindamisega ja pikk teekond on veel ees, siis oleme lootusrikkad ka haridus- ja teadusministri otsuse suhtes ning ootame valitsuse heakskiitu.

Kuidas see kõik alguse sai ja kust tuleb tervishoiu kõrgkoolide otsus edasi liikuda? Tegelikult pole me seda protsessi üksi alustanud ja läbinud. Ka Tallinna Tervishoiu kõrgkool sai sarnase otsuse. Lisaks on meie väga headeks partneriteks olnud Eesti Õdede Liit, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikool, mitmete tervishoiuvaldkonna tööandjate esindajad ning loomulikult meie vilistlased.

Juba aastaid on Eesti olnud olukorras, kus peale õdede põhiõpet lõpetasid eriõe õppesse suundujad sisuliselt sama taseme diplomiga. Seepärast käib ka aktiivne arutelu, et senine üheaastane erialane õpe tuleks asendada 1,5-aastase magistriõppega. Nüüd on see oluline esimene samm tehtud.

Rakenduskõrgkoolide suundumus pakkuda lisaks bakalaureuseõppele ka magistriõppekavasid pole sugugi uus algatus, vähemasti mitte Euroopas ega mujal maailmas. Just rakendusliku iseloomuga magistriõpe on näiteks Saksamaal väga populaarne. Eestis on senini seda peetud pigem akadeemiliste ülikoolide pärusmaaks. Miks on see nüüd teisiti? Ma arvan, et kõige olulisem on siinkohal meie praegune valmisolek. Rakenduskõrgkoolid ja teisalt ka tööturg on valmis uueks sammuks. Edasi lähme koos ja koostöös ning ma usun, et see on meie tugevus ja edukuse võti.

Märts 2018

Märtsi saabumine sütitab justkui iseenesest kevade ootuse. Isegi siis, kui väljas valitsevad külmakraadid ja kohati on lumi lausa põlvini, on õhus seda miskit, mis annab aimu saabuvast kevadest. Kindlasti võib lugeda nendeks märkideks üha soojendavama päikesekiire ja üha kõlavama linnulaulu. Meil on maakodus neli väikest majakest lindudele ja see innukus toidu hankimisel ning üsna tihti selle vaatemängu jälgimisel on lihtsalt põnev ja inspireeriv ühteaegu. Mis on linnukesel muret? Nii on meelde jäänud küsimus, mis tegelikult pärineb lasteluuletusest.

Kas sel linnukesel muret?
Kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab looja peale.
Hüppab seal, oksa peal,
rõõmsast tõstab hääle.

Ma usun, et paljud on kaasa aidanud sellele, et ka talvel oleks siin talvituvatel lindudel ja loomadel kättesaadavat ja rikkalikku söögilauda. Küsimuse iva peitub aga minu arvates hoopis sügavamal- kes lõppude lõpuks vastutab, et kõht oleks täis? Kust jookseb piir, et nüüd saab liiast ja oma käitumise ning liigse hoolitsusega tekitame hoopis kahju?

Ma arvan, et aegajalt tasub meist igal ühel mõelda ja analüüsida ning hinnata oma tegevusi. Kas me saame ise midagi muuta? Kes seisab selle eest, et meil endal või meie perel oleks hea? Kes seisab tegelikult selle eest, et minul endal, minu kolleegidel ja ka tööandjal üldistatuna oleks teadmine ja kindlus, et me teeme igas olukorras oma parima. Vastutus pole ainult see, mida kanname siis, kui me midagi teeme, vaid ka siis, kui jätame selle tegemata.

Mina olen isikliku vastutuse usku, olen olnud seda nii kaua kui mäletan. Tean, et see kuidas me käitume - otsime lahendusi või siis mitte - on meie enda valik. Need isiklikud valikud koonduvad tervikuks, olgu vabatahtlikes ühendustes, meie töökohal või ühiskonnas laiemalt. See on väärtuste süsteem ja vahel meile meeldib see tervik ja teinekord kohe üldse mitte. Kes siis vastutab?

Eesti Vabariigi aastapäev

Soovin kõikidele Eesti Vabariigi 100. aastapäeval õnne! Meie riigi sünnipäev on tegelikult meie kõigi pidupäev. See on iseseisvaks olemise ja vabaduse tähistamise suurpäev.

Ma olen aastate jooksul päris palju mõelnud ja kirjutanud meie vabariigile oluliste sündmuste puhul ja enamasti tundub, et kõik oleks justkui juba öeldud. Mida saan mina veel lisada…
ja ometigi vaadates argipäeva tundub just see sama VABADUS enamasti liiga iseenesestmõistetav.

Ma arvan, et see on ennekõike tänu, mida me saame jagada kõigi nendega, kes on seisnud ja võidelnud selle eest, et meil oleks oma riik. Ma tean, et kõige olulisem on isiklik side ja see tunne, mis poeb hinge, kui heiskad lipu oma kodus, laulad (kas või sosinal kui muidu ei julge) meie hümni või ümised kaasa teisi eestlastele armsaks saanud viise. See ühendab - lihtsalt ja loomulikult.

Me ei tohiks unustada, et just meie endi tegudes ja mõtetes on valikuvabadus, on vastutus, on õigus, aga ka kohustus.
Saja aasta vältel on seatud ritta palju sõnu, mida ikka ja jälle lugedes või tsiteerides avastad, et ka siis, kui aastad mööduvad, jääb sisu niisama kõnekaks.

Hea kolleeg Tõnu Lehtsaar on oma kunagises kirjatükis „Pihtimus Eesti Vabariigile“ kirjutanud: „Olen Sinuga harjunud. Nii harjunud, et ma ei märka Sind enam. Vahest ainult siis, kui ma Sinult midagi tahan või miski mulle Sinu juures ei meeldi. Mulle tundub, et Sa pead. Mul on õigus Sinult nõuda. Alati võin ma Sinult küsida, miks ei ole, miks ei saa, miks on nii.

Sa oled olnud leplik mu etteheidete suhtes. Sa pole kiirustanud vastama. Sa oled natukene mina. Olen hakanud tasapisi taipama, et pretensioonid Sinu suhtes hääbuvad siis, kui lakkavad minu omad. Põhjused etteheideteks vähenevad siis, kui ma teen endast oleneva.“

Kaunist vabariigi aastapäeva!!!

Lõpuaktuse kõne

Minu käest küsitakse aegajalt, et kui valida on haridus või kogemused, siis kumba eelistada? Ma olen enamasti vastanud, et küsida võib kõike, aga ühest vastust sellele pole. Minu arvates ei saa enamikus valdkondades teisiti kui haridus ja praktika käsikäes. Tervishoius on hea haridus teie oskuste ja kogemuste vundamendiks. See on A ja O ning annab kindluse ja ka julguse toimetada valdkonnas, kus inimeste heaolu on sõna otseses mõttes teie käes.

Tegelikult pean ma hariduse omandamist kõige väärtuslikumaks osaks oma karjääri planeerimisel ning ma ei räägi siinkohal mitte diplomist, vaid tõesti sellest garantiist, et olete saanud parimad valdkondlikud teadmised. See diplom on tunnistus teie haridusteekonna ühest edukalt läbitud verstapostist, kuid tõelise ja siira professionaalse tunnustuse saate te oma rahulolevatelt patsientidelt ja kolleegidelt.

On aga midagi, mida koolis küll kindlasti ühe teemana väärtuste kasvatamisel käsitletakse, kuid mida õpetada ja õppida on juba raskem. Kuna need pole lihtsalt faktid, mida eksamiks kasvõi öötundidel pähe tuupida või tehnoloogia, mille kasutamist korduva harjutamisega on võimalik siiski omandada - see on oskus ja tahe hoolida.

Hoolivusest räägitakse ühiskonnas palju ja tundub üsna loomulik, et tervishoius on hoolivus justkui iseenesest mõistetav omadus. Paraku tuleb tunnistada, et mitte alati pole see nii. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus puudus pole mitte teadmistest ega ka oskustest, vaid lihtsast ja inimlikust ligemesearmastusest. Arusaamine, et vaatamata eale, meie päritolule, erivajadustele või tervislikule seisundile – me kõik oleme võrdsed ja meil kõigil on õigus parimale tervishoiuteenusele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on saanud teie hariduse teekonnal kaasa aidata sellele, et kasvaksid teie teadmised, et kinnistuksid õpitud faktid ja suureneksid omandatud kogemused. Nüüd on aeg neid rakendada ja teadke, et olete alati oodatud tagasi, kas end täiendama, järgmisel tasemel edasi õppima või siis lihtsalt nõu küsima, kuid pidage alati meeles, et hoolimine – see on teie kätes, peas ja südames. Hoidke see tunne alles ka siis kui on raske, ka siis kui juhtumid on keerulised ja patsiendid tõrksad.

Luuletaja ja inimõiguste eest võitleja ameeriklane Dr. Maya Angelou on kirjutanud nii „Ma olen õppinud, et inimesed unustavad, mida sa rääkisid, nad unustavad mida sa oled teinud, nad unustavad isegi su nime, aga nad ei unusta kunagi kuidas sa panid neid endid tundma.“

Tervishoiuspetsialistidega on nagu meie õpetajatega koolis - te olete alati eeskujuks, alati nähtavad ja seda igas olukorras.
Aitäh kõikidele kolleegidele ja eriti teile, kes õppetöö koduläheduse huvides on oma aega pikemateks ja lühemateks sõitudeks kulutanud.

Aitäh meie koostööpartneritele ja praktikabaasidele – ilma teieta me ei saa kuidagi, see on õppe terviklikkus ja väärtuslikud reaalse töökeskkonna kogemused, mis vormivad uued ja haritud tervishoiuspetsialistid.

Aitäh teile, kallid lõpetajad, et tahate toimetada tervishoiu vastutustundlikul maastikul ja aitäh, et käisite selle tee lõpuni! Palju õnne teile kõigile ja olge uhked endi üle, sest meie oleme seda kindlasti!

Jaanuar

Aasta on alanud hoogsalt ja tegusalt. Iga kord kui uus aasta saabub, olen veidi põnevil ja ärevil üheaegselt, sest aastanumbri vahetumine tuleb mõnel aastal loomulikumalt ja mõnel teisel ei taha möödunu oma kohustustega justkui kuidagi lõppeda. Paratamatult toob aastanumbrite vahetus kaasa ka kõige elementaarsema, selle uue numbri - iga dokumendi, iga allkirja ja tehtud märkme juures on nüüd 2018. Õnneks harjub sellega kiiresti.

Aasta 2018 on aga eriline ja eriliseks teeb selle meie riigi juubel. Olen mõistnud, et mis tahes seltskonnas väiksemalt või suuremalt tegevusi kavandades põksub meis kõigis teadmine, et see on EV 100 aasta. Kõige olulisem on seejuures olnud tunne, et see pole kunagi liialdus või formaalsus, et teeme oma riigile kingitusi, sest nii on kombeks või amet kohustab. Pigem vastupidi, see läheb tõesti korda ja puudutab.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on samuti plaanis teha Eestile, meie rahvale ja kogukonnale, sünnipäevakingitusi. Need kingitused on tervise heaks ja meie inimeste teadlikkuse kasvatamiseks: 100 kasulikku nõuannet tervise heaks ning 100 tervisedenduslikku tegevust.

Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud, et üheksa kümnendikku meie õnnest põhineb tervisel. Seega võib väita ja mitte ainult, sest ka erinevad uuringud kinnitavad seda, et terve inimene on õnnelik ja tõenäoliselt hoolivad õnnelikud inimesed oma tervisest enam. Kui õnnelikkus on oma definitsioonis enamikule liiga suurejooneline, siis mõtlemine, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi on juba suur samm parema tervise suunas.

Jälgige meie uudiseid!

#EV100 #tervedjaonnelikudinimesed

Aasta lõpp

Uue aasta ootuses ja mööduvast kokkuvõtteid tehes saan rahulikult tõdeda, et Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil läheb hästi. Meie inimesed on pühendunud ja meil on palju toredaid õppureid ning koostööpartnereid. Minu tänusõnad siinkohal kõikidele.

Kõige eredamalt jääb 2017. aastat kindlasti märkima esimene magistriõppekava radiograafias ja õigus meie koolil seda kõrghariduse teisel astmel teha. See on rahvusvaheline õppekava ja meie partnerkõrgkooliks on Klaipeda ülikool Leedus.

Me oleme ellu viinud struktuurimuudatused, mis ühendavad arendus- ja õppetöö terviklikumaks ja selle tulemusel parendanud rahvusvahelistumist, kogukonnale suunatud teenuste seotust õppetööga ja koostööd meie praktikabaasidega. Oluliste investeeringutena oleme uuendanud ja kaasajastanud õppevahendeid kõikidel õppekavadel, milledest üheks silmapaistvamaks oli suvel meie majja jõudnud 4D anatoomialaud. Korraldasime esimese rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ja niisamuti on meie õppurite heaks panustatud omavahendeid ühiselamu renoveerimisel. Juba aasta algul käivitasime oma e-poe rakenduse, mille leiab ka meie uuelt kodulehelt.

Nimekirja tehtud tegudest ja tähelepanu väärivatest asjadest saaksin jätkata, aga jätan selle võimaluse nüüd ka sulle, hea lugeja, ja võtan aasta kokku hoopis ühe minu hea sõbra luuletusega, sest käesolev pühadeaeg on toonud ka kurbi uudiseid meie headelt koostööpartneritelt Tartu Ülikoolist. Meie eluteed pole kunagi sirgjoonelised ning igaühel on käia oma rada ja nii läheme meiegi edasi – head vana-aasta lõppu ja kõige paremat uut!

Aasta läbi malemäng,
Aina käike mõtled ette.
Vahel valgel tunned end,
Vahel mustas, tuleb ette.

Aasta lõpus, ootusajal,
viivuks seiskad malekella.
Võtad ette vanad rajad,
Vaatad ilma pilgul hellal.

Hellal pilgul, hingel hellal
Eestimaast silm üle sõidab.
Tõde taeval, õigus kellal –
valgus alustab ja võidab.

Autor: A. Lehestik

Detsember

Aasta viimane kuu on enamasti seotud jõuluootusega. Õnneks pole Eestis kaasa mindud hullusega juba oktoobris kõiki rohke ja liialdava jõulukraamiga ära tüüdata. Ikka vaikselt-vaikselt ja siis on 1. advent ja süüdatakse küünlad ning särama löövad linnade-valdade keskuste kuused. Selle aastaaja teeb aga alati natuke erilisemaks üks kindel asi ja see on lumi.

Lumi ei jäänud taeva ka sel aastal. Kuigi igal jaanipäeval ennustatakse kehva suusailma ning talved kipuvadki üha soojemalt mööduma, siis päriselt selle toreda valge katteta ja plusskraadides mitte nii toreda lörtsita me ikka ei saa.

Teine kindel omadus on sellel jääkristallide kogumil veel – see tuleb alati ootamatult, kuid esimesed lumememmed on tehtud ja näoraamatus jagatud. Meie koolil olid sel ajal külalised kaugelt maalt Jamaicalt ning nemadki said oma käe valgeks selles erinevas vanuses inimesi köitvas lumememmenduses.

Kui tahad teada, mis on lumi, siis kiire ülevaate saad sellelt vahvalt leheküljelt . Ja natuke teadlikumaks kindlasti ka!

November

November on kuu, mis seostub mulle „huvitava ilma“ (nii öeldakse tavaliselt kui ei taha halba öelda), punapõsksete Kadride, iga aastaga järjest populaarsust koguva isadepäeva ja nüüd siis juba kaks aastat Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sünnipäevaga. Aastaid, mida sel korral ühiselt tähistada, on koolile kogunenud 206. Kui inimese puhul räägitakse kronoloogilisest ehk siis passis olevast vanusest, bioloogilisest ehk tervislikust vanusest ja lisaks ka sotsiaalsest vanusest, siis kuidas oleks kooliga?

Nii-öelda passi vaadates on asjad enam-vähem selged. 1811. aastal asutas prof Chr. Fr. Deutsch Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli - tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Seega aastaid 206.

Nüüd kui mõelda meie kooli potentsiaalsetele tervisenäitajatele, siis võime tõenäoliselt aastaid vähemaks võtta ja me saaksime oma ea kohta heas vormis sünnipäevalise.

Sotsiaalse vanusega on aga minu arvates keerulisemad lood. Nimelt kui vanaks me peaksime oma kooli, kui me ajalugu ei teaks? Kas siis algaks see mälestustega Meditsiinikoolist nõukogude ajal või hoopis kõrgkooli staatuse ja hoone uuendamisega 21. sajandil? Kas üks vanimaid rakenduskõrgkoole on see, mida lausuda uhkusega või kõlab paremini – tunnustatud, kaasaegne, konkurentsivõimeline?

inimeste puhul öeldakse, et oleme nii vanad kui ennast tunneme ja lisanduvad aastad iseenesest meie olemust ei muuda. Nii on ka meie kooliga - arvude keeles 206, muidu nooruslik Nooruse tänaval tegutsev haridusasutus, terviseteadliku ning õnneliku ühiskonna arendaja.

Oktoober

Seekord, tummisel ja tumedal sügiskuul oktoobris tahaksin ma kirjutada elementaarsest asjast - viisakusest. Võib-olla on see seotud asjaoluga, et hetkel on valimiste aeg kogu meie riigis, võib-olla sellega, et mõnda aega kodune olles jäin kõrvale nii rohkest inimestega suhtlemisest ja lõppude lõpuks on oma mõju ka viimastel meediaruumi vallutanud uudistel. Kõige olulisem on aga see tunne ja soov sellest kirjutada.

Viisakus on midagi, mida lühidalt sõnadesse panna on keeruline, kuid me saame aru küll, kui meiega on käitutud ebaviisakalt või tunneb seda kogu ühiskond. Me tihti teame reegleid, kuid püüame leida viise, kuidas nendest ikkagi mööda minna ning me teame, kust läheb nn hea maitse piir, aga ka selles on ometigi tohutult tõlgendamise ruumi. Mida enam me kahtlusi ja paindlikkust lisame, seda kaugemale järgmine kord ollakse tõenäoliselt valmis ka minema.

Ma arvan, et viisakuse mitu palet on kõik, millele võiksime korraks mõelda. See, et ütleme tere, kuulame ka teisi ja mitte ainult enda kõlavat häält, täname, palume vabandust jne. Kahtlemata ka see, et me ei halvusta teisi ega topi neid kujuteldavatesse kastidesse lihtsalt sellepärast, et meile nii sobib. Me lihtsalt austame üksteist ja teineteise erinevusi.

Üks põhjus ebaviisakuseks peitub tõenäoliselt selles, et tegelikult me ei tajugi, et aasta-aastalt piirid eetikast ja heast tavast hägustuvad. Me teeme lihtsalt veidi kõvemat häält või äärmuslikuma väljaütlemise ning oleme saavutanud tähelepanu, mida tahame. Tähelepanu nimel tegutsemine tundub olevat mitte ainult poliitika nurgakivi, vaid ka igapäeva töö- ja pereelus konkureerime me selle nimel kõigega, mis ümberringi ahvatlev ja köitev.

Samas ei pea me ootama viisakust ennekõike teistelt, vaid ikka ja alati alustama iseendast. Lõpetuseks jagan tsitaati, sest kuigi viisakusest võib neid leida palju, siis siin on üks, mis mulle enim südamesse on läinud. „On olemas südameviisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus.“ (J.W. Goethe).

September

Sügis algas soojalt, värviliselt ja päikeselise ilmaga. See toob tõenäoliselt naeratuse näole igaühele ja isegi neile, kes muidu suve lõppemisest suurt rõõmu ei tunne. Niisamuti on koolielu hoogsalt oma alguse saanud. Lisaks traditsioonilisele ja igapäevasele õppetööle anname võimaluse kõikidele inimestele hoolida oma tervisest läbi teadmiste.

Sel sügisel on koostöös SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Õdede Liiduga läbi viidud esimene tervisepäev kogukonnale ja järgmine saab toimuma 30. novembril kliinikumis. Samuti on osa võetud Tartu linna tervisepäevast. Lisaks on toimunud dementsusega inimeste lähedaste tugigrupi kohtumine ning aset leidmas neuroloogilise kahjustusega täisealistele inimestele tervisevõimlemise rühmatreeningud. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas meie kool ja meie inimesed saavad panustada ja toetada ühiskonda, jagades oma aega, teadmisi ning kogemusi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on haridusasutus, kus tahetakse teha rohkem ja hoolitakse oma kogukonnast. Rohkem infot leiab meie uudisvoost.

Mida me kõik saame iseenda heaks kohe ära teha, on liikuda tervise heaks, nautida sügist selle eheduses, tarbida vitamiinirikkaid sügisande ja loomulikult naeratada.

Kaunist sügise jätku kõikidele!

Kaunist kooliaasta algust!

Tere tulemast, esmakursuslased! Tere jälle, meie tudengid, õpilased, kolleegid, koostööpartnerid!

1. september on eriline päev väikestele ja suurtele, noortele ja hingelt noortele. Õppeaasta algus on alati elevust tekitav, vaatamata sellele, et igal aastal ta kordub, kuid päriselt sama pole ta kunagi. Seda eriti koolis, kus igal aastal tulevad uued õppurid, igaüks oma kordumatul viisil.

Täna alustab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oma teed 379 õppurit - õe, eriõe, ämmaemanda, tervisekaitse spetsialisti, füsioterapeudi, bioanalüütiku, radioloogiatehniku, lapsehoidja, hooldustöötaja, erakorralise meditsiini tehniku ja tegevusjuhendaja erialal. See aasta on eriline oma aktuste arvult, sest juba nädala algul tervitasime Tallinnas 25-t bioanalüütiku eriala valinut koos nelja suure haigla esindajaga.

Niisamuti on mul väga hea meel koostöö üle Jõgeva haiglaga, kus sel õppeaastal algab koolitee hooldustöötajatele. Haritud spetsialistid on parim, mida saame teha oma inimeste ja kodukandi heaks.

Nende sündmustega aga see eriline õppeaasta veel ei lõppe. Nimelt ootab meid ees veel talvine vastuvõtt ja esmakordselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos magistriõpe radiograafia erialal.

Seega jälgige meie kodulehte ja uudiseid, sest kõrgkool on hoos ja siinsed töötajad tipptasemel.


Head esmakursuslased!

Enamik teist on tulnud otse koolipingist ja see on teie esimene eriala valik. Teised on oma eluteel mõndagi juba kogenud, läbinud erinevaid käänakuid, kuid nüüd jõudnud siia – meie kooli. Loodan, et te kõik leiate selle, mida soovite. Tervishoiusektor vajab häid spetsialiste, kuid ennekõike kaaskodanikest hoolivaid inimesi.

See on esimene õppetund. Kõige olulisem on tahe – tahe õppida, tahe töötada ja tahe hoolida. Teadmised ja oskused järgnevad aastatega.

Kirjanik Brian Herbert on selle minu arvates hästi sõnastanud: „Õppimisvõime on kingitus, suutlikkus õppida on oskus, tahe õppida on valik“.

Seega oleneb kõik teist endist, aga selleks, et mitte teha seda üksi, on meie koolis parimad õppejõud, tugipersonal ja üliõpilasesindus.


Head kooliteed teile ning meie maja inimestele – jõudu, jaksu ning rõõmu uueks õppeaastaks!

August

Tervishoiu valdkonna tähtsusest ühiskonnas ja meie inimestele pole mõtet suuri sõnu teha, see on ütlematagi selge. Kuigi tuleb tunnistada, vajab üsna tihti meeldetuletamist. Seetõttu on heameel, et tervishoiu erialad on endiselt populaarsed õppida soovivate inimeste seas. Nii need, kes alles gümnaasiumipingist elule suunda valivad kui ka kõik edasi- , täiend- ja ümberõppijad. Tere tulemast!

Lisaks tavapärasele õppeperioodiks valmistumise rütmile, mis päev-päevalt tuure kogub, võime rõõmustada ja jagada teiega uudist, et oleme saanud ametlikult loa avada magistritaseme õppekava radiograafias. See on rahvusvaheline ühisõppekava koos Klaipeda Ülikooliga Leedus ja kahtlemata oluline samm Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos.

Magistritaseme õppe avamiseks on koolil ja siin toimetavatel ja varasemalt toimetanud inimestel tulnud läbida pikk teekond ja mahukas ettevalmistusperiood. Selgitust on ennekõike vajanud küsimus „Miks?“. Sellele saab vastata lühemalt ja pikemalt, kuid kõige olulisem on, et me vajame pädevaid ja haritud spetsialiste.

Suve lõpu lähenedes võib kokkuvõtvalt öelda, et esimene pääsuke saab tiibu sirutada ja lendu proovida ning teised ootavad oma järge.

Kaunist augustikuu jätku!

19. juuni

Käes on lõppude ja uute alguste aeg. Meie eluteel on alguseid ja lõppe mitmeid. Kõige erilisem on kahtlemata uue elu algus. See on üks mitmete alguste rivis, mida me ise tegelikult ei mäleta ja loome oma mälestustes pildi teiste sõnumitest. Vahel pole kahjuks sedagi. Võib-olla on siinkohal parimad võimalused nendes kodudes, kus kõik sai kirja pandud või salvestatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on selleks võimalusi.

Minul pole näiteks erilisi mälestusi oma lasteaia või koolitee algusest, kuid seda eredamalt mäletan ma lõppe. Sama on nende üksikute fotodega sellest ajast. Ei ühtki pilti algusest, aga mitmeid lõppudest. Eks see on niisamuti igal ühel erinev, kuid teatud eluetappide lõpetamised tunduvad olulisemad ning meeldejäävamad. Võib-olla on algused põnevad ja lõpud teinekord hirmutavad. Või on siis täpselt vastupidi.

Igaljuhul tähendab koolilõpp seda, et tuleb siseneda iseseisva elu radadele, ise oma otsuste ja vastutuse kiirteele. Edasi ootab tööturg. Kõigil on võimalus, kes tahab ja soovib. Koolist saab kaasa teadmised, esimesed kogemused ja oskused, kuid siin on vastutus jagatud - siin on õpetajad ja juhendajad.

Iga uus olukord on enamasti natuke hirmutav, kuid see ehk elu põnevaks teebki. See, et meil tuleb kohaneda ja uuesti alustada. Pole lõpmatult kulgevat kooliteed ega automaatselt tagatud töökohta. Isegi siis, kui meie kõrgkooli lõpetajatest suundub tööle keskmiselt 95% vilistlastest, on tegelik individuaalne sooritus ainult inimese enda teha ja vastutada.

Mind on seejuures motiveerinud üks mõttetera, mida jagan: „Ära karda liikuda edasi vaikselt, karda paigalseisu.“

Edukat edasi liikumist kõigile!

Juunikuu

Ma olen oodanud sirelilõhna. Ma ootan seda iga suve hakul ja iga kord, kui see aeg on käes, mil aiad on sireliõite lõhnast tulvil, on see parim aeg kevadest või suvest. Kõige suurem ootus.

Oskus tunda rõõmu väikestest asjadest on minu arvates üks toredamaid oskusi, mida omada. See annab erksamat värvi igale päevale, loob positiivse tunde ja paneb naeratama. Kui eelmisel kuul kutsusin teid kõiki teretama, siis nüüd naeratama. Ka siis, kui väljas on kaheksa kraadi, puhub põhjatuul ja sajab vihma. Pessimisti võiks siinkohal lohutada see, et homme võib alati olla hullem, aga optimisti see, et samahästi võib homme paista ka päike.

Olgem ikka optimistid!

Maikuu

Nüüd võib vist öelda küll, et kevade soojus on lõpuks kohale jõudnud, kui nädalavahetusel murutraktori häält naabri maadel kuuled ja võililled teepervesid kaunistavad. Ma arvan, et kevad võlubki ennekõike selle pideva avastamise ja märkamise väljakutsetega. Lähed õue ja sajab lund, lähed järgmisel päeval ning saad aru, et oled selgelt ühe kihi riideid liiga palju selga pannud ning tutimütsi võib ka lõpuks riiulisse jätta.

See on põnev aeg, kui võtta selleks hetk ja seda nautida, vaadelda muutuvat looduseilu. Iga lisanduva päevaga on rohkem värve, lõhnu, hääli. Inimesedki tunduvad rõõmsamad ja naeratavad rohkem. Ühes lihtsas naeratuses või mööduja positiivses teretuses on vahel rohkem rõõmu peidus kui pikkades tänukõnedes. Märtsi lõpus Eesti kultuuri koja algatatud TERE kampaania kõlas algul võõristavalt – õpetame eestlased taas teretama. Kas me siis tõesti ei oska või siis ei taha või ei julge? Ma arvan, et igal ühel on ette tulnud neid hetki, kus möödud tänaval või koridoris kellestki, kes on nagu tuttav või kunagine koolikaaslane, aga pea pööratakse ära või iseendagi kinganinad on järsku põnevamad kui iial enne. Olen isegi olnud mõnikord kimbatuses, et kas hõigata siis tere või mitte. Võib-olla tõesti ei sobi. Kampaania algatajad aga usuvad, et see lihtne väljend aitab Eesti elu edendada ja miks mitte uskuda? Miks mitte julgemalt teretada? Seega on selle kevade moto – ütlen rohkem tere!

20. aprill

Kirjutamine on minu jaoks alati omamoodi väljakutse olnud. Vahel on nii, et kõik pulbitseb ja elab sinus, tahab vaid nn sule haaramist ning mõtted jooksevad iseenesest paberile ─ tänapäeval küll pigem arvuti või mobiili ekraanile. Teinekord põrnitsed aga pikalt oma klaviatuuri ning pea oleks justkui tühi. Kust siis alustada?

Mina olen veidi vanamoodne, mulle meeldib endiselt paber ja pliiats. Olgu suurematel kirjatöödel või siis kõnedeks valmistudes, esmalt kirjutan oma mõtted ikka veel märkmikusse. See tegevus iseenesest loob nö õige tunde kirjutamiseks ja kusagilt tuleb alati alustada. Esimesest sõnast, siis ridadest ja lõpuks paragrahvidest.

Praegu, looduse tärkamise ja ärkamise vaimus, on paljudel meist kirjutamise ja kirjutiste tipphooaeg, sest käsil on eksamid ning lõputööd. Nii on ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, kirjutavad lõputöid tulevased füsioterapeutid ja tervisekaitse spetsialistid, kel tuleb lõputöö esitada 2. juuniks. Mind aitas nendel aegadel alati raamatukogu ja seda mitte ainult seal leiduvate mahukate kogude ja info tõttu, vaid selle paiga keskendumist soodustav atmosfäär. Loodan et igaühel, kel olulised kirjatööd käsil, on see koht olemas ja kui mitte, siis proovige raamatukogu.

1. märts

Märtsikuu saabudes tungib meie põue kevade ootus. Päevane päike soojendab üha enam, hommikune linnulaul muutub üha valjemaks ja veed vulisevad kraavides, ojades, jõgedes. Vahetult Eesti Vabariigi tähtsündmuse, iseseisvuspäeva tähistamise järel – ajal, mil räägitakse palju meie oma riigist ja kultuurist, eestlaseks olemisest üleüldiselt – on ehk paslik pöörata oma pilk looduse poole. Püüdke jälgida neid muutusi, tabada kevade saabumise imelisi hetki. Tunda rõõmu looduse ärkamisest ühes pikeneva päeva ja valgusega.

Märtsikuu toob kaasa ka muutusi kõrgkoolielus. Üha rohkem liigub meie häid ja tublisid õppureid praktikale. Reaalsesse töökeskkonda, kus rakendada õpitud teadmisi ja saada olulisi kogemusi tulevaseks karjääriks. Mõnele esimene kord, teisele juba tuttav teekond haiglasse, hooldekodusse, tervisekeskusesse. Praktiline kogemus on kahtlemata oluline ja rakenduskõrghariduse üks väärtuslikumaid osasid, mis annab kindlust edaspidi iseseisvalt tegutsemiseks. Teisalt saadakse kogemus ja kindlus sellest, et valitud eriala on just see, millele tulevikus pühenduda, sest tervishoius ei saa teisiti. Selleks, et teha hästi oma tööd, on vaja nii parimaid teadmisi ja oskusi, aga ka pühendumust ja hoolivust.

Siinkohal ongi looduses viibimine abiks. Alati, kui meel on kurb või talvine väsimus kipub võimust võtma, siis minge lihtsalt õue. Jalutage, nautige kevade soojust peegeldavaid päikesekiiri ja kuulake, kuidas loodus ärkab.

5. veebruar

Käesolev nädal oli kõrgkoolis emotsioonidest tulvil - oluliste alguste ja lõppude nädal. Õdede tsükliõpet alustasid 26 üliõpilast ja 17 hooldustöötajat, samuti lõpetasid oma koolitee 148 värsket ja haritud tervishoiuspetsialisti: õed, ämmaemandad, bioanalüütikud ja radioloogiatehnikud. Mõlemad sündmused on kahtlemata tähtsad ja tähelepanuväärsed etapid nii nende inimeste endi eluteel, aga ka nende lähedaste ja sõprade.

Need hetked meie elus on erilised ja ootusest tulvil. Hästi läheb siis, kui teeme seda, mis meile meeldib ja järgime kutset, mis südamele lähedane.

Ees ootavad uued kogemused, valikud ja kohtumised. Alguste ja lõppudega on kord juba nii, et ühe saabudes ootab meid teine. Seetõttu soovin edu ja õnnestumisi nii meie kõrgkooli õppetöö alustajatele kui tublidele vilistlastele.

Õnne!

11. jaanuar

Aasta alguses on kombeks jagada lubadusi - iseendale, lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele. Uuel aastal teen rohkem, liigun aktiivsemalt, loen raamatuid, pühendun õppimisele, tööle või perele... Meie soovid ja unistused on erinevad, nii ka lubadused, ja on väga tore, kui aasta lõpus saaksimegi tõdeda, et oleme vähemalt mõne oma lubaduse päriselt täitnud ja ei tule tunnistada valusat  ning lubada jälle, et järgmine aasta saab olema teisiti. Heaolu ja õnnetunne kasvab saavutatuga ning alustada võib ju kõige pisemast! Kuid alustagem juba täna.

 

23. detsember

Aastalõpp on märkamise ja heade tegude aeg ning parim kink, mida saame anda, on AEG - ühiseid koosolemisi ja tegemisi pere, sõprade, sugulaste ja kolleegidega, aga kindlasti ka aega iseendale. Igapäeva tuhinas ja melus me tihti kiirustame, unustame rõõmu tunda väikestest asjadest, kuid õnneks on jõuludel, kuuse ja piparkookide lõhnal see imeline jõud peatada argipäev.

Rahulikku jõuluaega ja rohkelt õnnestumisi uude aastasse!

16. detsember

Aasta lõppedes on heaks tavaks saanud vaadata tagasi, analüüsida tehtut, meenutada möödunut. Ikka selleks, et teha kokkuvõtteid ja valmistuda uueks. Meil igaühel on oma isiklik saavutuste ja tegude nimekiri, kuid siinkohal panen kirja aasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.

2016 on olnud kahtlemata väljakutsete ja teguderohke. Siinkohal üleskutse – meenutage ja mõelge, et milline oleks teie list „Aasta 2016 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis“ või siis sellega seotult.
*kõrgkooli juubel
*205 head tegu
*õppekavagrupi kvaliteedi hindamine
*massööri õppekava avamine
*rektori vahetus
*struktuuri muudatused
*õdede ja ämmaemandate konsensuslepe
*ettevalmistused radiograafia magistriõppe avamiseks

November

205 head tegu on eelnenud sellele, et väärikalt tähistada 205 aastat ajalugu. Täpselt nii palju on möödunud Tartu Tervishoiu kõrgkooli eelkäijast, 1811. aastal asutatud ämmaemandate kooli avamisest.

Need 205 head tegu viisid meie õppejõud ja õppurid lasteaedadesse, koolidesse, hooldekodudesse, linna ja kõrgkooligi. See oli meie kingitus ja soov – jagada teie kõigiga meile olulist tähtpäeva.

Tervis ja selle hoidmine sõltub suures osas meist endist ja on igaühe vastutada, kuid teadlikkust saab kasvatada ja oskusi õppida.

Juubelinädal, mis kestab 21.-24. novembrini, saab alguse õdusas pannkoogilõhnas. Toob kõrgkooli enam kui 30 rahvusvahelist külalist erinevatest riikidest, pakub sisuka teaduskonverentsi „Terves kehas terve teadmine“ ja kulmineerub loomulikult juubelipeoga.

Palju õnne,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

24. oktoober

Kuu aega on jäänud kõrgkooli käesoleva aasta tippsündmuseni - juubelipeoni, mis toimub 24. novembril. Veel jõuate oma kalendritesse teha märkmed, registreerida nii enda kui kaaslase ning loomulikult kohale tulla. Vahel on tore kõndida mälestuste ja taaskohtumiste radadel, kahtlemata leiate peolt nii uut kui avastamist väärivat. See on suur „meie inimeste - meie kooli“ kokkutulek, kuhu tänaseks on ennast kirja pannud juba üle 600 osaleja.
Andke teada oma kursusekaaslastele, endistele kolleegidele, et olete tulemas.

Kohtumiseni!

1. september

Kooliaasta algus on minu arvates aeg, mis ei jää märkamata isegi siis, kui oma enese koolipõlvest on möödunud aastaid või aastakümneid. Endiselt on kõikjal õhus ärevust ja ootust. Seda enam, kui koolist saab töö- või õppekoht, siis on esimeses septembris lausa miskit maagilist.

22. august

Õppeaasta alguse ettevalmistused on saanud uue hoo ja hingamise. Iga päevaga kohtab üha enam meie värvilistes koridorides, liftis, nõupidamistel ja lõunapausidel inimesi, kes entusiastlikult teretavad ja lausa säravad.

Saabunud on koolielu põnevaim aeg − uued kohtumised, väljakutsed, meenutused, tudengid, õpilased, kolleegid ja sõbrad. Kõik saab uue alguse. Kõrgkoolistki saabki päriselt kõrgkool, kui seal sagivad ja askeldavad meie inimesed ning see pole loosung ega liialdus, et haridus annab meile vabaduse. See on vabadus valikuteks ja võimalused tulevikuks.

Head ootust ja rõõmu kõigile algavaks õppeaastaks!

8. juuli

Esimene nädal rekorina...
Uued inimesed
Uus maja
Õppeprorektori valimine
Amphora - vana meelde tuletamine
Arved ja riigitöötaja portaal - õnneks kõik on sama
Vastuvõtu mured ja rõõmud
Koostöö tahab päriselt ka koos töötamist ning tundma õppimist :)
Suvi...

Inimestega kohtumine ja nendega vestlemine on üks lõputu maailma avardamise protsess. Me oleme kõik erinevad, pärit erinevatest paikadest ja elulugude raamatu lehekülgedelt. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oma inimestega vedanud - nad armastavad oma kooli.