Rektori blogi

Kaunist ja saavutusterohket uut kooliaastat!

Tähelepanu, valmis olla, start… 2018/19. õppeaasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis saab avapaugu just nüüd ja ees ootab väljakutsete rohke, kuid põnev ja eneseületusi pakkuv õppeaasta. Meie koolile ja siinsetele inimestele on kahtlemata tegemist ajaloolise hetke ja eesootava ajaga, sest esmakordselt alustame uue magistriõppe taseme õpingutega.

Mul on siinkohal heameel tervitada kõiki meie esmakursuslasi. Teid on kokku 427, sealhulgas 250 rakenduskõrghariduse, 117 kutseõppe ja 60 magistriõppe tasemel. Soovin teile põnevust, sihikindlust ja vastupidamist - te olete teinud väga hea valiku!

Enamikul on see teekond ettevõetud esmakordselt, kuid on palju neidki kellele on heameel lausuda, et tore on teiega taas kohtuda!

Tegelikkuses on nii, et iga spetsialist, niisamuti õpetaja, keda sa täna tunned, tead või teadma saad, oli kunagi koolipingis või mõnel kursusel algaja rollis. Teekond tippu ja oma valdkonna eksperdiks, saab enamasti alguse just koolist ning ma ei saa öelda, et õppimine on teie eluteel see rada, mis algab kergelt või möödub lihtsalt, kuid see on teekond, mis tasub ette võtta ja tervishoid on kahtlemata valdkond, mille teadmiste nimel tasub pingutada.

Meie kooli missiooniks on võimaldada innustavas keskkonnas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas konkurentsivõimelist, kvaliteetset, innovaatilist, rahvusvahelist, arendus- ja uurimistöödele baseeruvat elukestvat õpet. Me anname endast parima ja loodame, et teie niisamuti.

On teada ütlemine, et väljakutsed on need, mis teevad elu huvitavaks, aga nende ületamine annab elule mõtte. Seega nii värsketele kui juba aasta või mõned meie koolimajas sammujatele soovin jõudu ja tarkust hoida oma sihti ning püsida kursil.

Mõned märksõnad eelseisvast õppeaastast – terviseteaduse magistriõppekava esimese kursuse vastuvõtt, bioanalüütikute õppekava juba teist aastat kõrgkoolist väljas koostöös Tallinna haiglatega, Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kompetentsikeskuse avalikkuse ette toomine, novembris juba traditsiooniline teaduskonverents „Terves kehas terve teadmine“ ning ees ootab ka ettevalmistus järgmisel õppeaastal teise magistriõppekava avamiseks radiograafias.

Lõpetuseks meeldetuletus ja üleskutse kõikidele, kes te peate ja kutsute Tartu Tervishoiu Kõrgkooli omaks. Me oleme loomulikult eesmärgiks seadnud parima hariduse meie õppuritele ja anname endast parima, et teha väga head uurimistööd, aga selle kõige juures tuleb meil alati meeles pidada, et kogu see õppimine ja töötamine on terviklik looming, kus tuleb hoida ennast ja märgata teisi. Me tegutseme lootuses parandada inimeste elusid ja ühendada ning hoida meie kogukondi.

Me muudame maailma samm haaval, aga me teeme seda kõige edukamalt kui tegutseme ühiselt, teineteist toetades – olgu õppuritena, kolleegidena, koostööpartneritena või isegi konkurentidena.

Lõpuaktuse kõne

Ma vaatan teid ja tunnen uhkust. Tartu Tervishoiu kõrgkoolil saab olema 138 värsket vilistlast. Tervishoiumaastikul on juba või õige varsti ringi liikumas järgmine lend haritud ja hakkajaid inimesi.

On teada ütlemine, et haridus on see mis peale koolilõpetamist alles jääb. Tõstke käed, kes teist teadsid Tartu Tervishoiu kõrgkooli uksest sisse astudes, mis teid ees ootab ja mida te päriselt õppima asute?

Nüüd teate kindlasti rohkem ja loodetavasti ka seda, et teekond õppimisel ei saa kunagi otsa. Seda enam tervishoius, kus enesetäiendamine pole mitte tühi kohustus, vaid igapäevane vajadus. Selles valdkonnas on alati väljakutseid, muutuvad nii võimalused kui tehnoloogiad. Kogu tänapäeva maailma ja selle infokülluses orienteerumine on juba iseenesest sellise väärtusega oskus, mis aitab teil hoida oma pea selge ja sihi silme ees.

Kõige selle juures on aga esmatähtis inimeseks olemine. Mitte kaotada iseennast!

Meil on enamasti see tunne või isegi veendumus, et keegi teine teab, mis on meile parim. Kuidas peaksime oma elu elama ja milliseid valikuid tegema? Kui on mure, siis keegi teine tuleb ja annab õiged juhised. Kui on probleem, siis lahendab ja kui mitte keegi teine, siis vähemasti AEG. Kui tihti kuuleme, et oleme rännakul leidmaks iseennast ja oma elu eesmärki.

Tegelikkus - meie ise, ainult meie ise loome oma elule sisu ja mõtte ning oleme ausad – see pole lihtne ega mugav.

Näitekirjanik Bernard Shaw on öelnud: „Elus pole tähtis iseenda otsimine. Elus on tähtis iseenda loomine“. Seega meie ise otsustame, et milline on meie teekond ning kui me tunneme, et meil on millestki puudus, siis tuleb minna ja otsida või kätte võtta ja luua. Hariduse teekonnal sammumine ja südamelähedase elukutse omandamine on osa teie eluloost.

Kallid lõpetajad!

Üks etapp, meiega koos, Tartu Tervishoiu kõrgkoolis on läbitud. Te olite tublid ja me oleme tõesti uhked. Need kuud ja aastad on loodetavasti andnud teile midagi, mille otsingul te olite ning on ütlematagi selge, et see pole teekonna lõpp, vaid ikka algus.

Õige pea kui tunnistus on teie käte vahel, olete te ametlikult uues rollis - vilistlased. Iga meie õppur ja vilistlane on osake meie koolist, teie tegemised, õnnestumised, aga ka eksimused on osa meie loost. Teadke, et ootame teid alati tagasi. Tulge külla, täienduskoolitustel osalema, veelkord õppima ja kui võimalus tekib, siis kandideerige kolleegiks. Siinkohal ongi mul hea võimalus tänada oma kalleid kolleege. Teie olete selle kooli vundament. Me oleme täpselt nii suured ja nii tugevad kui on igaüks meist. Aitäh! Suur tänu ka meie headele koostööpartneritele.

Ainult üheskoos tegutsedes jõuame me siia, tänasesse hetke, kus parimate soovidega, rahulolu tundes ja naeratus näol saadame teele uue lennu tervishoiuspetsialiste ja teid on vaja, te olete oodatud.

Kallid lõpetajad!

Soovin teile õnne ja edu teie järgmistes valikutes.

Kaunist jaaniaega ja mõnusat suve!

Juuni

Meie kooli nüüd juba enam kui kolm aastat tagasi sõnastatud visioonis on põhirõhk koostööl, teadlikkuse arendamisel ja õnnel. Ma arvan, et me oleme jõudsalt edasi liikunud seoses sisulise koostöö parendamisega, meie kompetentside kaardistamisega ja pakkumisega, uute õppekavade ning õppevormide kasvatamisega, aga kuidas on õnnega? Kuidas üleüldse õnne mõõta?

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga. Seda saab tõenäoliselt kõige enam siduda meie enesetundega, meie tervisega ja meie teadlikkusega meid ümbritseva suhtes.

Just teadlikkus ümbritseva suhtes on see, kus meie meeskonnana ja kool haridusasutusena saab parima võimaluse ulatada oma abikäsi. Näidata, kuidas hoida end, oma lähedasi, pöörata enam tähelepanu tervisele ja sellega seotud erinevatele riskidele, kuidas ennetada ning vajadusel ka abistada.

Isiklikus plaanis me laseme üsna tihti oma tujul langeda ning oleme mõjutatud teistest ja nende tegevusest või siis tegevusetusest. Loomulikult on olukordi, kus me ise pole rahul isiklike saavutustega või omadustega, kuid siiski palju enam kohtab ütlemist, et mina oleks ja teeks, aga teised...

Minu arvates me hindame oma õnnetunnet juba eos võrdluses teistega ja see tähendab, et mõõdupuu, mis sobib ühele ei sobi võib-olla teisele. Ma olen arvamusel, et iga päev, mille me raiskame pahaseks või vihaseks olemisele – on lihtsalt raisatud aeg. Vahel elu õpetab, kuidas olla õnnelik. Näiteks olen ma viimastel aastatel näinud mitmeid keeruliste tervislike probleemidega sõnaotseses mõttes „maadlevaid“ sõpru ja tuttavaid. Ma jätkuvalt imetlen nende uskumatut elurõõmu ja positiivsust. Nad ei hoia tõenäoliselt nii mitte ainult iseennast ja oma lähedasi, vaid on eeskujuks kõikidele, kelle hommik algab virinaga ja lõppeb nurinaga. Oluline pole mitte see, et me säraks väliselt, aga kannataks sisemiselt, vaid see üleüldine teadlikkus oma olukorrast.

Õnne võib ju mõõta ja siis võrrelda, et kas oleme selles teistest paremad, kuid see tunne on siiski kõige väärtuslikum isiklikus kontekstis. Vaevalt uurimistulemused, mis väidaksid, et eestlased on maailmas esimesel positsioonil õnnelikud olemises - tegelikult meid õnnelikumaks teeks. Kui uuringutest selguks, et vananedes meie õnne- ja heaolutunne suurenevad, siis me ehk ei kardaks oma sünnipäevi ja lisanduvaid aastaid. Seda viimast mõned õnneuuringud ka väidavad, et meie heaolutunne on võrreldes tänasega aasta-aastalt suurem ja tulevikus oleme veelgi õnnelikumad kui me seda hetkel oleme.

"Õnn on see, kui on midagi teha, kedagi armastada ja midagi loota"

Hiina vanasõna

Uued tuuled magistriõppekavas

Kevad tõi endaga kaasa positiivse otsuse ja tagasiside uuele terviseteaduse magistriõppekavale, mis on ennekõike suunatud asendama meie senist eriõe õppekava. Nimelt saime 24. aprillil Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuurilt esmahindamise otsuse, et Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tervishoiu õppekavagrupi magistriõppekava Terviseteadus (eriõde) kvaliteet vastab osaliselt nõutavale tasemele. Esmahindamisel on sellises sõnastuses otsus üsna tavapärane ning väga oluline on hindajate sisuline tagasiside ning parendusvaldkond.

Hindamisnõukogu otsuses toodi tugevustena välja, et õppekava vastab tööturu vajadustele, on praktilise suunitlusega ja kõrgetasemelise õppetaristuga. Loomulikult on parendusvaldkondi, mis on seotud nii sisuliste soovitustega õppekava arenduse osas kui ka akadeemilise personali täiendamise vajadusega. Protokolliga on võimalik tutvuda EKKA kodulehel.

Kuna tegemist on esmase hindamisega ja pikk teekond on veel ees, siis oleme lootusrikkad ka haridus- ja teadusministri otsuse suhtes ning ootame valitsuse heakskiitu.

Kuidas see kõik alguse sai ja kust tuleb tervishoiu kõrgkoolide otsus edasi liikuda? Tegelikult pole me seda protsessi üksi alustanud ja läbinud. Ka Tallinna Tervishoiu kõrgkool sai sarnase otsuse. Lisaks on meie väga headeks partneriteks olnud Eesti Õdede Liit, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikool, mitmete tervishoiuvaldkonna tööandjate esindajad ning loomulikult meie vilistlased.

Juba aastaid on Eesti olnud olukorras, kus peale õdede põhiõpet lõpetasid eriõe õppesse suundujad sisuliselt sama taseme diplomiga. Seepärast käib ka aktiivne arutelu, et senine üheaastane erialane õpe tuleks asendada 1,5-aastase magistriõppega. Nüüd on see oluline esimene samm tehtud.

Rakenduskõrgkoolide suundumus pakkuda lisaks bakalaureuseõppele ka magistriõppekavasid pole sugugi uus algatus, vähemasti mitte Euroopas ega mujal maailmas. Just rakendusliku iseloomuga magistriõpe on näiteks Saksamaal väga populaarne. Eestis on senini seda peetud pigem akadeemiliste ülikoolide pärusmaaks. Miks on see nüüd teisiti? Ma arvan, et kõige olulisem on siinkohal meie praegune valmisolek. Rakenduskõrgkoolid ja teisalt ka tööturg on valmis uueks sammuks. Edasi lähme koos ja koostöös ning ma usun, et see on meie tugevus ja edukuse võti.

Märts 2018

Märtsi saabumine sütitab justkui iseenesest kevade ootuse. Isegi siis, kui väljas valitsevad külmakraadid ja kohati on lumi lausa põlvini, on õhus seda miskit, mis annab aimu saabuvast kevadest. Kindlasti võib lugeda nendeks märkideks üha soojendavama päikesekiire ja üha kõlavama linnulaulu. Meil on maakodus neli väikest majakest lindudele ja see innukus toidu hankimisel ning üsna tihti selle vaatemängu jälgimisel on lihtsalt põnev ja inspireeriv ühteaegu. Mis on linnukesel muret? Nii on meelde jäänud küsimus, mis tegelikult pärineb lasteluuletusest.

Kas sel linnukesel muret?
Kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab looja peale.
Hüppab seal, oksa peal,
rõõmsast tõstab hääle.

Ma usun, et paljud on kaasa aidanud sellele, et ka talvel oleks siin talvituvatel lindudel ja loomadel kättesaadavat ja rikkalikku söögilauda. Küsimuse iva peitub aga minu arvates hoopis sügavamal- kes lõppude lõpuks vastutab, et kõht oleks täis? Kust jookseb piir, et nüüd saab liiast ja oma käitumise ning liigse hoolitsusega tekitame hoopis kahju?

Ma arvan, et aegajalt tasub meist igal ühel mõelda ja analüüsida ning hinnata oma tegevusi. Kas me saame ise midagi muuta? Kes seisab selle eest, et meil endal või meie perel oleks hea? Kes seisab tegelikult selle eest, et minul endal, minu kolleegidel ja ka tööandjal üldistatuna oleks teadmine ja kindlus, et me teeme igas olukorras oma parima. Vastutus pole ainult see, mida kanname siis, kui me midagi teeme, vaid ka siis, kui jätame selle tegemata.

Mina olen isikliku vastutuse usku, olen olnud seda nii kaua kui mäletan. Tean, et see kuidas me käitume - otsime lahendusi või siis mitte - on meie enda valik. Need isiklikud valikud koonduvad tervikuks, olgu vabatahtlikes ühendustes, meie töökohal või ühiskonnas laiemalt. See on väärtuste süsteem ja vahel meile meeldib see tervik ja teinekord kohe üldse mitte. Kes siis vastutab?

Eesti Vabariigi aastapäev

Soovin kõikidele Eesti Vabariigi 100. aastapäeval õnne! Meie riigi sünnipäev on tegelikult meie kõigi pidupäev. See on iseseisvaks olemise ja vabaduse tähistamise suurpäev.

Ma olen aastate jooksul päris palju mõelnud ja kirjutanud meie vabariigile oluliste sündmuste puhul ja enamasti tundub, et kõik oleks justkui juba öeldud. Mida saan mina veel lisada…
ja ometigi vaadates argipäeva tundub just see sama VABADUS enamasti liiga iseenesestmõistetav.

Ma arvan, et see on ennekõike tänu, mida me saame jagada kõigi nendega, kes on seisnud ja võidelnud selle eest, et meil oleks oma riik. Ma tean, et kõige olulisem on isiklik side ja see tunne, mis poeb hinge, kui heiskad lipu oma kodus, laulad (kas või sosinal kui muidu ei julge) meie hümni või ümised kaasa teisi eestlastele armsaks saanud viise. See ühendab - lihtsalt ja loomulikult.

Me ei tohiks unustada, et just meie endi tegudes ja mõtetes on valikuvabadus, on vastutus, on õigus, aga ka kohustus.
Saja aasta vältel on seatud ritta palju sõnu, mida ikka ja jälle lugedes või tsiteerides avastad, et ka siis, kui aastad mööduvad, jääb sisu niisama kõnekaks.

Hea kolleeg Tõnu Lehtsaar on oma kunagises kirjatükis „Pihtimus Eesti Vabariigile“ kirjutanud: „Olen Sinuga harjunud. Nii harjunud, et ma ei märka Sind enam. Vahest ainult siis, kui ma Sinult midagi tahan või miski mulle Sinu juures ei meeldi. Mulle tundub, et Sa pead. Mul on õigus Sinult nõuda. Alati võin ma Sinult küsida, miks ei ole, miks ei saa, miks on nii.

Sa oled olnud leplik mu etteheidete suhtes. Sa pole kiirustanud vastama. Sa oled natukene mina. Olen hakanud tasapisi taipama, et pretensioonid Sinu suhtes hääbuvad siis, kui lakkavad minu omad. Põhjused etteheideteks vähenevad siis, kui ma teen endast oleneva.“

Kaunist vabariigi aastapäeva!!!

Lõpuaktuse kõne

Minu käest küsitakse aegajalt, et kui valida on haridus või kogemused, siis kumba eelistada? Ma olen enamasti vastanud, et küsida võib kõike, aga ühest vastust sellele pole. Minu arvates ei saa enamikus valdkondades teisiti kui haridus ja praktika käsikäes. Tervishoius on hea haridus teie oskuste ja kogemuste vundamendiks. See on A ja O ning annab kindluse ja ka julguse toimetada valdkonnas, kus inimeste heaolu on sõna otseses mõttes teie käes.

Tegelikult pean ma hariduse omandamist kõige väärtuslikumaks osaks oma karjääri planeerimisel ning ma ei räägi siinkohal mitte diplomist, vaid tõesti sellest garantiist, et olete saanud parimad valdkondlikud teadmised. See diplom on tunnistus teie haridusteekonna ühest edukalt läbitud verstapostist, kuid tõelise ja siira professionaalse tunnustuse saate te oma rahulolevatelt patsientidelt ja kolleegidelt.

On aga midagi, mida koolis küll kindlasti ühe teemana väärtuste kasvatamisel käsitletakse, kuid mida õpetada ja õppida on juba raskem. Kuna need pole lihtsalt faktid, mida eksamiks kasvõi öötundidel pähe tuupida või tehnoloogia, mille kasutamist korduva harjutamisega on võimalik siiski omandada - see on oskus ja tahe hoolida.

Hoolivusest räägitakse ühiskonnas palju ja tundub üsna loomulik, et tervishoius on hoolivus justkui iseenesest mõistetav omadus. Paraku tuleb tunnistada, et mitte alati pole see nii. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus puudus pole mitte teadmistest ega ka oskustest, vaid lihtsast ja inimlikust ligemesearmastusest. Arusaamine, et vaatamata eale, meie päritolule, erivajadustele või tervislikule seisundile – me kõik oleme võrdsed ja meil kõigil on õigus parimale tervishoiuteenusele.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on saanud teie hariduse teekonnal kaasa aidata sellele, et kasvaksid teie teadmised, et kinnistuksid õpitud faktid ja suureneksid omandatud kogemused. Nüüd on aeg neid rakendada ja teadke, et olete alati oodatud tagasi, kas end täiendama, järgmisel tasemel edasi õppima või siis lihtsalt nõu küsima, kuid pidage alati meeles, et hoolimine – see on teie kätes, peas ja südames. Hoidke see tunne alles ka siis kui on raske, ka siis kui juhtumid on keerulised ja patsiendid tõrksad.

Luuletaja ja inimõiguste eest võitleja ameeriklane Dr. Maya Angelou on kirjutanud nii „Ma olen õppinud, et inimesed unustavad, mida sa rääkisid, nad unustavad mida sa oled teinud, nad unustavad isegi su nime, aga nad ei unusta kunagi kuidas sa panid neid endid tundma.“

Tervishoiuspetsialistidega on nagu meie õpetajatega koolis - te olete alati eeskujuks, alati nähtavad ja seda igas olukorras.
Aitäh kõikidele kolleegidele ja eriti teile, kes õppetöö koduläheduse huvides on oma aega pikemateks ja lühemateks sõitudeks kulutanud.

Aitäh meie koostööpartneritele ja praktikabaasidele – ilma teieta me ei saa kuidagi, see on õppe terviklikkus ja väärtuslikud reaalse töökeskkonna kogemused, mis vormivad uued ja haritud tervishoiuspetsialistid.

Aitäh teile, kallid lõpetajad, et tahate toimetada tervishoiu vastutustundlikul maastikul ja aitäh, et käisite selle tee lõpuni! Palju õnne teile kõigile ja olge uhked endi üle, sest meie oleme seda kindlasti!

Jaanuar

Aasta on alanud hoogsalt ja tegusalt. Iga kord kui uus aasta saabub, olen veidi põnevil ja ärevil üheaegselt, sest aastanumbri vahetumine tuleb mõnel aastal loomulikumalt ja mõnel teisel ei taha möödunu oma kohustustega justkui kuidagi lõppeda. Paratamatult toob aastanumbrite vahetus kaasa ka kõige elementaarsema, selle uue numbri - iga dokumendi, iga allkirja ja tehtud märkme juures on nüüd 2018. Õnneks harjub sellega kiiresti.

Aasta 2018 on aga eriline ja eriliseks teeb selle meie riigi juubel. Olen mõistnud, et mis tahes seltskonnas väiksemalt või suuremalt tegevusi kavandades põksub meis kõigis teadmine, et see on EV 100 aasta. Kõige olulisem on seejuures olnud tunne, et see pole kunagi liialdus või formaalsus, et teeme oma riigile kingitusi, sest nii on kombeks või amet kohustab. Pigem vastupidi, see läheb tõesti korda ja puudutab.

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on samuti plaanis teha Eestile, meie rahvale ja kogukonnale, sünnipäevakingitusi. Need kingitused on tervise heaks ja meie inimeste teadlikkuse kasvatamiseks: 100 kasulikku nõuannet tervise heaks ning 100 tervisedenduslikku tegevust.

Saksa filosoof Arthur Schopenhauer on öelnud, et üheksa kümnendikku meie õnnest põhineb tervisel. Seega võib väita ja mitte ainult, sest ka erinevad uuringud kinnitavad seda, et terve inimene on õnnelik ja tõenäoliselt hoolivad õnnelikud inimesed oma tervisest enam. Kui õnnelikkus on oma definitsioonis enamikule liiga suurejooneline, siis mõtlemine, et klaas on pigem pooltäis kui pooltühi on juba suur samm parema tervise suunas.

Jälgige meie uudiseid!

#EV100 #tervedjaonnelikudinimesed

Aasta lõpp

Uue aasta ootuses ja mööduvast kokkuvõtteid tehes saan rahulikult tõdeda, et Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil läheb hästi. Meie inimesed on pühendunud ja meil on palju toredaid õppureid ning koostööpartnereid. Minu tänusõnad siinkohal kõikidele.

Kõige eredamalt jääb 2017. aastat kindlasti märkima esimene magistriõppekava radiograafias ja õigus meie koolil seda kõrghariduse teisel astmel teha. See on rahvusvaheline õppekava ja meie partnerkõrgkooliks on Klaipeda ülikool Leedus.

Me oleme ellu viinud struktuurimuudatused, mis ühendavad arendus- ja õppetöö terviklikumaks ja selle tulemusel parendanud rahvusvahelistumist, kogukonnale suunatud teenuste seotust õppetööga ja koostööd meie praktikabaasidega. Oluliste investeeringutena oleme uuendanud ja kaasajastanud õppevahendeid kõikidel õppekavadel, milledest üheks silmapaistvamaks oli suvel meie majja jõudnud 4D anatoomialaud. Korraldasime esimese rahvusvahelise üliõpilaskonverentsi ja niisamuti on meie õppurite heaks panustatud omavahendeid ühiselamu renoveerimisel. Juba aasta algul käivitasime oma e-poe rakenduse, mille leiab ka meie uuelt kodulehelt.

Nimekirja tehtud tegudest ja tähelepanu väärivatest asjadest saaksin jätkata, aga jätan selle võimaluse nüüd ka sulle, hea lugeja, ja võtan aasta kokku hoopis ühe minu hea sõbra luuletusega, sest käesolev pühadeaeg on toonud ka kurbi uudiseid meie headelt koostööpartneritelt Tartu Ülikoolist. Meie eluteed pole kunagi sirgjoonelised ning igaühel on käia oma rada ja nii läheme meiegi edasi – head vana-aasta lõppu ja kõige paremat uut!

Aasta läbi malemäng,
Aina käike mõtled ette.
Vahel valgel tunned end,
Vahel mustas, tuleb ette.

Aasta lõpus, ootusajal,
viivuks seiskad malekella.
Võtad ette vanad rajad,
Vaatad ilma pilgul hellal.

Hellal pilgul, hingel hellal
Eestimaast silm üle sõidab.
Tõde taeval, õigus kellal –
valgus alustab ja võidab.

Autor: A. Lehestik

Detsember

Aasta viimane kuu on enamasti seotud jõuluootusega. Õnneks pole Eestis kaasa mindud hullusega juba oktoobris kõiki rohke ja liialdava jõulukraamiga ära tüüdata. Ikka vaikselt-vaikselt ja siis on 1. advent ja süüdatakse küünlad ning särama löövad linnade-valdade keskuste kuused. Selle aastaaja teeb aga alati natuke erilisemaks üks kindel asi ja see on lumi.

Lumi ei jäänud taeva ka sel aastal. Kuigi igal jaanipäeval ennustatakse kehva suusailma ning talved kipuvadki üha soojemalt mööduma, siis päriselt selle toreda valge katteta ja plusskraadides mitte nii toreda lörtsita me ikka ei saa.

Teine kindel omadus on sellel jääkristallide kogumil veel – see tuleb alati ootamatult, kuid esimesed lumememmed on tehtud ja näoraamatus jagatud. Meie koolil olid sel ajal külalised kaugelt maalt Jamaicalt ning nemadki said oma käe valgeks selles erinevas vanuses inimesi köitvas lumememmenduses.

Kui tahad teada, mis on lumi, siis kiire ülevaate saad sellelt vahvalt leheküljelt . Ja natuke teadlikumaks kindlasti ka!

November

November on kuu, mis seostub mulle „huvitava ilma“ (nii öeldakse tavaliselt kui ei taha halba öelda), punapõsksete Kadride, iga aastaga järjest populaarsust koguva isadepäeva ja nüüd siis juba kaks aastat Tartu Tervishoiu Kõrgkooli sünnipäevaga. Aastaid, mida sel korral ühiselt tähistada, on koolile kogunenud 206. Kui inimese puhul räägitakse kronoloogilisest ehk siis passis olevast vanusest, bioloogilisest ehk tervislikust vanusest ja lisaks ka sotsiaalsest vanusest, siis kuidas oleks kooliga?

Nii-öelda passi vaadates on asjad enam-vähem selged. 1811. aastal asutas prof Chr. Fr. Deutsch Tartu Ülikooli sünnitusabikliiniku juurde ämmaemandate kooli - tänase Tartu Tervishoiu Kõrgkooli eelkäija. Seega aastaid 206.

Nüüd kui mõelda meie kooli potentsiaalsetele tervisenäitajatele, siis võime tõenäoliselt aastaid vähemaks võtta ja me saaksime oma ea kohta heas vormis sünnipäevalise.

Sotsiaalse vanusega on aga minu arvates keerulisemad lood. Nimelt kui vanaks me peaksime oma kooli, kui me ajalugu ei teaks? Kas siis algaks see mälestustega Meditsiinikoolist nõukogude ajal või hoopis kõrgkooli staatuse ja hoone uuendamisega 21. sajandil? Kas üks vanimaid rakenduskõrgkoole on see, mida lausuda uhkusega või kõlab paremini – tunnustatud, kaasaegne, konkurentsivõimeline?

inimeste puhul öeldakse, et oleme nii vanad kui ennast tunneme ja lisanduvad aastad iseenesest meie olemust ei muuda. Nii on ka meie kooliga - arvude keeles 206, muidu nooruslik Nooruse tänaval tegutsev haridusasutus, terviseteadliku ning õnneliku ühiskonna arendaja.

Oktoober

Seekord, tummisel ja tumedal sügiskuul oktoobris tahaksin ma kirjutada elementaarsest asjast - viisakusest. Võib-olla on see seotud asjaoluga, et hetkel on valimiste aeg kogu meie riigis, võib-olla sellega, et mõnda aega kodune olles jäin kõrvale nii rohkest inimestega suhtlemisest ja lõppude lõpuks on oma mõju ka viimastel meediaruumi vallutanud uudistel. Kõige olulisem on aga see tunne ja soov sellest kirjutada.

Viisakus on midagi, mida lühidalt sõnadesse panna on keeruline, kuid me saame aru küll, kui meiega on käitutud ebaviisakalt või tunneb seda kogu ühiskond. Me tihti teame reegleid, kuid püüame leida viise, kuidas nendest ikkagi mööda minna ning me teame, kust läheb nn hea maitse piir, aga ka selles on ometigi tohutult tõlgendamise ruumi. Mida enam me kahtlusi ja paindlikkust lisame, seda kaugemale järgmine kord ollakse tõenäoliselt valmis ka minema.

Ma arvan, et viisakuse mitu palet on kõik, millele võiksime korraks mõelda. See, et ütleme tere, kuulame ka teisi ja mitte ainult enda kõlavat häält, täname, palume vabandust jne. Kahtlemata ka see, et me ei halvusta teisi ega topi neid kujuteldavatesse kastidesse lihtsalt sellepärast, et meile nii sobib. Me lihtsalt austame üksteist ja teineteise erinevusi.

Üks põhjus ebaviisakuseks peitub tõenäoliselt selles, et tegelikult me ei tajugi, et aasta-aastalt piirid eetikast ja heast tavast hägustuvad. Me teeme lihtsalt veidi kõvemat häält või äärmuslikuma väljaütlemise ning oleme saavutanud tähelepanu, mida tahame. Tähelepanu nimel tegutsemine tundub olevat mitte ainult poliitika nurgakivi, vaid ka igapäeva töö- ja pereelus konkureerime me selle nimel kõigega, mis ümberringi ahvatlev ja köitev.

Samas ei pea me ootama viisakust ennekõike teistelt, vaid ikka ja alati alustama iseendast. Lõpetuseks jagan tsitaati, sest kuigi viisakusest võib neid leida palju, siis siin on üks, mis mulle enim südamesse on läinud. „On olemas südameviisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus.“ (J.W. Goethe).

September

Sügis algas soojalt, värviliselt ja päikeselise ilmaga. See toob tõenäoliselt naeratuse näole igaühele ja isegi neile, kes muidu suve lõppemisest suurt rõõmu ei tunne. Niisamuti on koolielu hoogsalt oma alguse saanud. Lisaks traditsioonilisele ja igapäevasele õppetööle anname võimaluse kõikidele inimestele hoolida oma tervisest läbi teadmiste.

Sel sügisel on koostöös SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Õdede Liiduga läbi viidud esimene tervisepäev kogukonnale ja järgmine saab toimuma 30. novembril kliinikumis. Samuti on osa võetud Tartu linna tervisepäevast. Lisaks on toimunud dementsusega inimeste lähedaste tugigrupi kohtumine ning aset leidmas neuroloogilise kahjustusega täisealistele inimestele tervisevõimlemise rühmatreeningud. Need on vaid mõned näited sellest, kuidas meie kool ja meie inimesed saavad panustada ja toetada ühiskonda, jagades oma aega, teadmisi ning kogemusi.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool on haridusasutus, kus tahetakse teha rohkem ja hoolitakse oma kogukonnast. Rohkem infot leiab meie uudisvoost.

Mida me kõik saame iseenda heaks kohe ära teha, on liikuda tervise heaks, nautida sügist selle eheduses, tarbida vitamiinirikkaid sügisande ja loomulikult naeratada.

Kaunist sügise jätku kõikidele!

Kaunist kooliaasta algust!

Tere tulemast, esmakursuslased! Tere jälle, meie tudengid, õpilased, kolleegid, koostööpartnerid!

1. september on eriline päev väikestele ja suurtele, noortele ja hingelt noortele. Õppeaasta algus on alati elevust tekitav, vaatamata sellele, et igal aastal ta kordub, kuid päriselt sama pole ta kunagi. Seda eriti koolis, kus igal aastal tulevad uued õppurid, igaüks oma kordumatul viisil.

Täna alustab Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oma teed 379 õppurit - õe, eriõe, ämmaemanda, tervisekaitse spetsialisti, füsioterapeudi, bioanalüütiku, radioloogiatehniku, lapsehoidja, hooldustöötaja, erakorralise meditsiini tehniku ja tegevusjuhendaja erialal. See aasta on eriline oma aktuste arvult, sest juba nädala algul tervitasime Tallinnas 25-t bioanalüütiku eriala valinut koos nelja suure haigla esindajaga.

Niisamuti on mul väga hea meel koostöö üle Jõgeva haiglaga, kus sel õppeaastal algab koolitee hooldustöötajatele. Haritud spetsialistid on parim, mida saame teha oma inimeste ja kodukandi heaks.

Nende sündmustega aga see eriline õppeaasta veel ei lõppe. Nimelt ootab meid ees veel talvine vastuvõtt ja esmakordselt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos magistriõpe radiograafia erialal.

Seega jälgige meie kodulehte ja uudiseid, sest kõrgkool on hoos ja siinsed töötajad tipptasemel.


Head esmakursuslased!

Enamik teist on tulnud otse koolipingist ja see on teie esimene eriala valik. Teised on oma eluteel mõndagi juba kogenud, läbinud erinevaid käänakuid, kuid nüüd jõudnud siia – meie kooli. Loodan, et te kõik leiate selle, mida soovite. Tervishoiusektor vajab häid spetsialiste, kuid ennekõike kaaskodanikest hoolivaid inimesi.

See on esimene õppetund. Kõige olulisem on tahe – tahe õppida, tahe töötada ja tahe hoolida. Teadmised ja oskused järgnevad aastatega.

Kirjanik Brian Herbert on selle minu arvates hästi sõnastanud: „Õppimisvõime on kingitus, suutlikkus õppida on oskus, tahe õppida on valik“.

Seega oleneb kõik teist endist, aga selleks, et mitte teha seda üksi, on meie koolis parimad õppejõud, tugipersonal ja üliõpilasesindus.


Head kooliteed teile ning meie maja inimestele – jõudu, jaksu ning rõõmu uueks õppeaastaks!

August

Tervishoiu valdkonna tähtsusest ühiskonnas ja meie inimestele pole mõtet suuri sõnu teha, see on ütlematagi selge. Kuigi tuleb tunnistada, vajab üsna tihti meeldetuletamist. Seetõttu on heameel, et tervishoiu erialad on endiselt populaarsed õppida soovivate inimeste seas. Nii need, kes alles gümnaasiumipingist elule suunda valivad kui ka kõik edasi- , täiend- ja ümberõppijad. Tere tulemast!

Lisaks tavapärasele õppeperioodiks valmistumise rütmile, mis päev-päevalt tuure kogub, võime rõõmustada ja jagada teiega uudist, et oleme saanud ametlikult loa avada magistritaseme õppekava radiograafias. See on rahvusvaheline ühisõppekava koos Klaipeda Ülikooliga Leedus ja kahtlemata oluline samm Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajaloos.

Magistritaseme õppe avamiseks on koolil ja siin toimetavatel ja varasemalt toimetanud inimestel tulnud läbida pikk teekond ja mahukas ettevalmistusperiood. Selgitust on ennekõike vajanud küsimus „Miks?“. Sellele saab vastata lühemalt ja pikemalt, kuid kõige olulisem on, et me vajame pädevaid ja haritud spetsialiste.

Suve lõpu lähenedes võib kokkuvõtvalt öelda, et esimene pääsuke saab tiibu sirutada ja lendu proovida ning teised ootavad oma järge.

Kaunist augustikuu jätku!

19. juuni

Käes on lõppude ja uute alguste aeg. Meie eluteel on alguseid ja lõppe mitmeid. Kõige erilisem on kahtlemata uue elu algus. See on üks mitmete alguste rivis, mida me ise tegelikult ei mäleta ja loome oma mälestustes pildi teiste sõnumitest. Vahel pole kahjuks sedagi. Võib-olla on siinkohal parimad võimalused nendes kodudes, kus kõik sai kirja pandud või salvestatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on selleks võimalusi.

Minul pole näiteks erilisi mälestusi oma lasteaia või koolitee algusest, kuid seda eredamalt mäletan ma lõppe. Sama on nende üksikute fotodega sellest ajast. Ei ühtki pilti algusest, aga mitmeid lõppudest. Eks see on niisamuti igal ühel erinev, kuid teatud eluetappide lõpetamised tunduvad olulisemad ning meeldejäävamad. Võib-olla on algused põnevad ja lõpud teinekord hirmutavad. Või on siis täpselt vastupidi.

Igaljuhul tähendab koolilõpp seda, et tuleb siseneda iseseisva elu radadele, ise oma otsuste ja vastutuse kiirteele. Edasi ootab tööturg. Kõigil on võimalus, kes tahab ja soovib. Koolist saab kaasa teadmised, esimesed kogemused ja oskused, kuid siin on vastutus jagatud - siin on õpetajad ja juhendajad.

Iga uus olukord on enamasti natuke hirmutav, kuid see ehk elu põnevaks teebki. See, et meil tuleb kohaneda ja uuesti alustada. Pole lõpmatult kulgevat kooliteed ega automaatselt tagatud töökohta. Isegi siis, kui meie kõrgkooli lõpetajatest suundub tööle keskmiselt 95% vilistlastest, on tegelik individuaalne sooritus ainult inimese enda teha ja vastutada.

Mind on seejuures motiveerinud üks mõttetera, mida jagan: „Ära karda liikuda edasi vaikselt, karda paigalseisu.“

Edukat edasi liikumist kõigile!

Juunikuu

Ma olen oodanud sirelilõhna. Ma ootan seda iga suve hakul ja iga kord, kui see aeg on käes, mil aiad on sireliõite lõhnast tulvil, on see parim aeg kevadest või suvest. Kõige suurem ootus.

Oskus tunda rõõmu väikestest asjadest on minu arvates üks toredamaid oskusi, mida omada. See annab erksamat värvi igale päevale, loob positiivse tunde ja paneb naeratama. Kui eelmisel kuul kutsusin teid kõiki teretama, siis nüüd naeratama. Ka siis, kui väljas on kaheksa kraadi, puhub põhjatuul ja sajab vihma. Pessimisti võiks siinkohal lohutada see, et homme võib alati olla hullem, aga optimisti see, et samahästi võib homme paista ka päike.

Olgem ikka optimistid!

Maikuu

Nüüd võib vist öelda küll, et kevade soojus on lõpuks kohale jõudnud, kui nädalavahetusel murutraktori häält naabri maadel kuuled ja võililled teepervesid kaunistavad. Ma arvan, et kevad võlubki ennekõike selle pideva avastamise ja märkamise väljakutsetega. Lähed õue ja sajab lund, lähed järgmisel päeval ning saad aru, et oled selgelt ühe kihi riideid liiga palju selga pannud ning tutimütsi võib ka lõpuks riiulisse jätta.

See on põnev aeg, kui võtta selleks hetk ja seda nautida, vaadelda muutuvat looduseilu. Iga lisanduva päevaga on rohkem värve, lõhnu, hääli. Inimesedki tunduvad rõõmsamad ja naeratavad rohkem. Ühes lihtsas naeratuses või mööduja positiivses teretuses on vahel rohkem rõõmu peidus kui pikkades tänukõnedes. Märtsi lõpus Eesti kultuuri koja algatatud TERE kampaania kõlas algul võõristavalt – õpetame eestlased taas teretama. Kas me siis tõesti ei oska või siis ei taha või ei julge? Ma arvan, et igal ühel on ette tulnud neid hetki, kus möödud tänaval või koridoris kellestki, kes on nagu tuttav või kunagine koolikaaslane, aga pea pööratakse ära või iseendagi kinganinad on järsku põnevamad kui iial enne. Olen isegi olnud mõnikord kimbatuses, et kas hõigata siis tere või mitte. Võib-olla tõesti ei sobi. Kampaania algatajad aga usuvad, et see lihtne väljend aitab Eesti elu edendada ja miks mitte uskuda? Miks mitte julgemalt teretada? Seega on selle kevade moto – ütlen rohkem tere!

20. aprill

Kirjutamine on minu jaoks alati omamoodi väljakutse olnud. Vahel on nii, et kõik pulbitseb ja elab sinus, tahab vaid nn sule haaramist ning mõtted jooksevad iseenesest paberile ─ tänapäeval küll pigem arvuti või mobiili ekraanile. Teinekord põrnitsed aga pikalt oma klaviatuuri ning pea oleks justkui tühi. Kust siis alustada?

Mina olen veidi vanamoodne, mulle meeldib endiselt paber ja pliiats. Olgu suurematel kirjatöödel või siis kõnedeks valmistudes, esmalt kirjutan oma mõtted ikka veel märkmikusse. See tegevus iseenesest loob nö õige tunde kirjutamiseks ja kusagilt tuleb alati alustada. Esimesest sõnast, siis ridadest ja lõpuks paragrahvidest.

Praegu, looduse tärkamise ja ärkamise vaimus, on paljudel meist kirjutamise ja kirjutiste tipphooaeg, sest käsil on eksamid ning lõputööd. Nii on ka Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, kirjutavad lõputöid tulevased füsioterapeutid ja tervisekaitse spetsialistid, kel tuleb lõputöö esitada 2. juuniks. Mind aitas nendel aegadel alati raamatukogu ja seda mitte ainult seal leiduvate mahukate kogude ja info tõttu, vaid selle paiga keskendumist soodustav atmosfäär. Loodan et igaühel, kel olulised kirjatööd käsil, on see koht olemas ja kui mitte, siis proovige raamatukogu.

1. märts

Märtsikuu saabudes tungib meie põue kevade ootus. Päevane päike soojendab üha enam, hommikune linnulaul muutub üha valjemaks ja veed vulisevad kraavides, ojades, jõgedes. Vahetult Eesti Vabariigi tähtsündmuse, iseseisvuspäeva tähistamise järel – ajal, mil räägitakse palju meie oma riigist ja kultuurist, eestlaseks olemisest üleüldiselt – on ehk paslik pöörata oma pilk looduse poole. Püüdke jälgida neid muutusi, tabada kevade saabumise imelisi hetki. Tunda rõõmu looduse ärkamisest ühes pikeneva päeva ja valgusega.

Märtsikuu toob kaasa ka muutusi kõrgkoolielus. Üha rohkem liigub meie häid ja tublisid õppureid praktikale. Reaalsesse töökeskkonda, kus rakendada õpitud teadmisi ja saada olulisi kogemusi tulevaseks karjääriks. Mõnele esimene kord, teisele juba tuttav teekond haiglasse, hooldekodusse, tervisekeskusesse. Praktiline kogemus on kahtlemata oluline ja rakenduskõrghariduse üks väärtuslikumaid osasid, mis annab kindlust edaspidi iseseisvalt tegutsemiseks. Teisalt saadakse kogemus ja kindlus sellest, et valitud eriala on just see, millele tulevikus pühenduda, sest tervishoius ei saa teisiti. Selleks, et teha hästi oma tööd, on vaja nii parimaid teadmisi ja oskusi, aga ka pühendumust ja hoolivust.

Siinkohal ongi looduses viibimine abiks. Alati, kui meel on kurb või talvine väsimus kipub võimust võtma, siis minge lihtsalt õue. Jalutage, nautige kevade soojust peegeldavaid päikesekiiri ja kuulake, kuidas loodus ärkab.

5. veebruar

Käesolev nädal oli kõrgkoolis emotsioonidest tulvil - oluliste alguste ja lõppude nädal. Õdede tsükliõpet alustasid 26 üliõpilast ja 17 hooldustöötajat, samuti lõpetasid oma koolitee 148 värsket ja haritud tervishoiuspetsialisti: õed, ämmaemandad, bioanalüütikud ja radioloogiatehnikud. Mõlemad sündmused on kahtlemata tähtsad ja tähelepanuväärsed etapid nii nende inimeste endi eluteel, aga ka nende lähedaste ja sõprade.

Need hetked meie elus on erilised ja ootusest tulvil. Hästi läheb siis, kui teeme seda, mis meile meeldib ja järgime kutset, mis südamele lähedane.

Ees ootavad uued kogemused, valikud ja kohtumised. Alguste ja lõppudega on kord juba nii, et ühe saabudes ootab meid teine. Seetõttu soovin edu ja õnnestumisi nii meie kõrgkooli õppetöö alustajatele kui tublidele vilistlastele.

Õnne!

11. jaanuar

Aasta alguses on kombeks jagada lubadusi - iseendale, lähedastele, sõpradele ja töökaaslastele. Uuel aastal teen rohkem, liigun aktiivsemalt, loen raamatuid, pühendun õppimisele, tööle või perele... Meie soovid ja unistused on erinevad, nii ka lubadused, ja on väga tore, kui aasta lõpus saaksimegi tõdeda, et oleme vähemalt mõne oma lubaduse päriselt täitnud ja ei tule tunnistada valusat  ning lubada jälle, et järgmine aasta saab olema teisiti. Heaolu ja õnnetunne kasvab saavutatuga ning alustada võib ju kõige pisemast! Kuid alustagem juba täna.

 

23. detsember

Aastalõpp on märkamise ja heade tegude aeg ning parim kink, mida saame anda, on AEG - ühiseid koosolemisi ja tegemisi pere, sõprade, sugulaste ja kolleegidega, aga kindlasti ka aega iseendale. Igapäeva tuhinas ja melus me tihti kiirustame, unustame rõõmu tunda väikestest asjadest, kuid õnneks on jõuludel, kuuse ja piparkookide lõhnal see imeline jõud peatada argipäev.

Rahulikku jõuluaega ja rohkelt õnnestumisi uude aastasse!

16. detsember

Aasta lõppedes on heaks tavaks saanud vaadata tagasi, analüüsida tehtut, meenutada möödunut. Ikka selleks, et teha kokkuvõtteid ja valmistuda uueks. Meil igaühel on oma isiklik saavutuste ja tegude nimekiri, kuid siinkohal panen kirja aasta Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis.

2016 on olnud kahtlemata väljakutsete ja teguderohke. Siinkohal üleskutse – meenutage ja mõelge, et milline oleks teie list „Aasta 2016 Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis“ või siis sellega seotult.
*kõrgkooli juubel
*205 head tegu
*õppekavagrupi kvaliteedi hindamine
*massööri õppekava avamine
*rektori vahetus
*struktuuri muudatused
*õdede ja ämmaemandate konsensuslepe
*ettevalmistused radiograafia magistriõppe avamiseks

November

205 head tegu on eelnenud sellele, et väärikalt tähistada 205 aastat ajalugu. Täpselt nii palju on möödunud Tartu Tervishoiu kõrgkooli eelkäijast, 1811. aastal asutatud ämmaemandate kooli avamisest.

Need 205 head tegu viisid meie õppejõud ja õppurid lasteaedadesse, koolidesse, hooldekodudesse, linna ja kõrgkooligi. See oli meie kingitus ja soov – jagada teie kõigiga meile olulist tähtpäeva.

Tervis ja selle hoidmine sõltub suures osas meist endist ja on igaühe vastutada, kuid teadlikkust saab kasvatada ja oskusi õppida.

Juubelinädal, mis kestab 21.-24. novembrini, saab alguse õdusas pannkoogilõhnas. Toob kõrgkooli enam kui 30 rahvusvahelist külalist erinevatest riikidest, pakub sisuka teaduskonverentsi „Terves kehas terve teadmine“ ja kulmineerub loomulikult juubelipeoga.

Palju õnne,
Tartu Tervishoiu Kõrgkool!

24. oktoober

Kuu aega on jäänud kõrgkooli käesoleva aasta tippsündmuseni - juubelipeoni, mis toimub 24. novembril. Veel jõuate oma kalendritesse teha märkmed, registreerida nii enda kui kaaslase ning loomulikult kohale tulla. Vahel on tore kõndida mälestuste ja taaskohtumiste radadel, kahtlemata leiate peolt nii uut kui avastamist väärivat. See on suur „meie inimeste - meie kooli“ kokkutulek, kuhu tänaseks on ennast kirja pannud juba üle 600 osaleja.
Andke teada oma kursusekaaslastele, endistele kolleegidele, et olete tulemas.

Kohtumiseni!

1. september

Kooliaasta algus on minu arvates aeg, mis ei jää märkamata isegi siis, kui oma enese koolipõlvest on möödunud aastaid või aastakümneid. Endiselt on kõikjal õhus ärevust ja ootust. Seda enam, kui koolist saab töö- või õppekoht, siis on esimeses septembris lausa miskit maagilist.

22. august

Õppeaasta alguse ettevalmistused on saanud uue hoo ja hingamise. Iga päevaga kohtab üha enam meie värvilistes koridorides, liftis, nõupidamistel ja lõunapausidel inimesi, kes entusiastlikult teretavad ja lausa säravad.

Saabunud on koolielu põnevaim aeg − uued kohtumised, väljakutsed, meenutused, tudengid, õpilased, kolleegid ja sõbrad. Kõik saab uue alguse. Kõrgkoolistki saabki päriselt kõrgkool, kui seal sagivad ja askeldavad meie inimesed ning see pole loosung ega liialdus, et haridus annab meile vabaduse. See on vabadus valikuteks ja võimalused tulevikuks.

Head ootust ja rõõmu kõigile algavaks õppeaastaks!

8. juuli

Esimene nädal rekorina...
Uued inimesed
Uus maja
Õppeprorektori valimine
Amphora - vana meelde tuletamine
Arved ja riigitöötaja portaal - õnneks kõik on sama
Vastuvõtu mured ja rõõmud
Koostöö tahab päriselt ka koos töötamist ning tundma õppimist :)
Suvi...

Inimestega kohtumine ja nendega vestlemine on üks lõputu maailma avardamise protsess. Me oleme kõik erinevad, pärit erinevatest paikadest ja elulugude raamatu lehekülgedelt. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil on oma inimestega vedanud - nad armastavad oma kooli.