Käes on lõppude ja uute alguste aeg. Meie eluteel on alguseid ja lõppe mitmeid. Kõige erilisem on kahtlemata uue elu algus. See on üks mitmete alguste rivis, mida me ise tegelikult ei mäleta ja loome oma mälestustes pildi teiste sõnumitest. Vahel pole kahjuks sedagi. Võib-olla on siinkohal parimad võimalused nendes kodudes, kus kõik sai kirja pandud või salvestatud. Mida aeg edasi, seda rohkem on selleks võimalusi.

Minul pole näiteks erilisi mälestusi oma lasteaia või koolitee algusest, kuid seda eredamalt mäletan ma lõppe. Sama on nende üksikute fotodega sellest ajast. Ei ühtki pilti algusest, aga mitmeid lõppudest. Eks see on niisamuti igal ühel erinev, kuid teatud eluetappide lõpetamised tunduvad olulisemad ning meeldejäävamad. Võib-olla on algused põnevad ja lõpud teinekord hirmutavad. Või on siis täpselt vastupidi.

Igaljuhul tähendab koolilõpp seda, et tuleb siseneda iseseisva elu radadele, ise oma otsuste ja vastutuse kiirteele. Edasi ootab tööturg. Kõigil on võimalus, kes tahab ja soovib. Koolist saab kaasa teadmised, esimesed kogemused ja oskused, kuid siin on vastutus jagatud - siin on õpetajad ja juhendajad.

Iga uus olukord on enamasti natuke hirmutav, kuid see ehk elu põnevaks teebki. See, et meil tuleb kohaneda ja uuesti alustada. Pole lõpmatult kulgevat kooliteed ega automaatselt tagatud töökohta. Isegi siis, kui meie kõrgkooli lõpetajatest suundub tööle keskmiselt 95% vilistlastest, on tegelik individuaalne sooritus ainult inimese enda teha ja vastutada.

Mind on seejuures motiveerinud üks mõttetera, mida jagan: „Ära karda liikuda edasi vaikselt, karda paigalseisu.“

Edukat edasi liikumist kõigile!