Rektori Blogi

märts

18. märts

Minu jaoks algab palmipuudepühaga alati justkui kevad. Sõltumata sellest milline on ilm tegelikult akna taga. Aprill on kohe käes ja see annab veel vaid kolm kuud selle õppeaasta lõpuni ehk suure suveni.

Seekord on see kevadine aeg eriti põnev, kuna kõrgkool esitas investeeringutaotluse ja ootab otsust oma koolimaja ehitamise või mitteehitamise osas. Samaaegselt käib väljundipõhiste õppekavade protsess ning valmib õde-spetsialisti õppekava akrediteerimisdokument.

Uued väljakutsed on alati toredad. Täiesti loomulik on ka see, et väljakutsetega käivad kaasas ajutised ületunnid, kõhklused ja kahtlused kuni ärajooksmise soovini välja. Võrdlen seda aega alati diplomitöö kirjutamisega. Ühelt poolt tahaks nagu töö ära teha ja tahaks teha maksimaalselt hästi. Samal ajal on kiusatus võtta akadeemiline puhkus ja kogu tegevus edasi lükata.

Sellistel perioodidel vaatan endale alati peeglis otsa ja küsin iseendalt: "Mida Sa ise südames tahad?" - sealt leian õige vastuse (mitte alati lihtsalt ja kergelt). Siiani pole ära jooksnud, vaid pidanud toimuvat põnevaks, mind ennast arendavaks ja tugevaks tegevaks. Seega, sukeldun taas vette tundmatus kohas, sest minu sees olev mina toetab minu tegevust. Õnneks on minuga terve rida inimesi. Osa neist väga heade ujujatena, osa päästevestides ning mõned lausa kaatriga - neile ka meeldib ennast proovile panna ja midagi korda saata. Mõned aga vaatavad kaldalt...

Mida ütleb aga Sulle peeglike seina peal?

Anneli Kannus